Kokkulepitud suudlus

18-SA MÄLETAD

MELODY POV

Ma olen lihtsalt nii õnnelik, et ma lõpuks koju sain. See nädal haiglas möödus nii aeglaselt ja igavalt. Muidugi ma igatsen ka väga Matthew'i, kes mind nädala jooksul kordagi vaatamas ei käinud. Samas olen ka ta peale vihane, et ta mu maha lihtsalt jättis. Ma ei mõista teda.

Aga mulle on hakanud meeldima poiss nimega Blake. Ta külastas mind haiglas tihti ning nüüd elan ka temaga samas majas. Võiksin arvata, et ta on mu vend, aga ma ei tunne tema läheduses midagi sellist, mis viitaks sellele. Kui ta mu lähedal on, minuga räägib või mind puudutab, siis tekivad mu kõhtu alati liblikad.

Mind on vaatamas käinud ka poiss nimega Jake. Alati, kui ta külla tuleb ütleb ta, et kui minuga kõik korda saab, siis on tal mulle midagi olulist rääkida. Üldse, kui keegi mind vaatama tuleb, siis ütleb alati, et ta loodab, et minuga saab kõik korda. Jah, ma olen sellest teadlik, et mul on mälukaotus ja minu ainuke soov on kõike jälle mäletada ja kõiki inimesi tunda, aga kui tullakse ja korrutatakse alati samat asja, siis ma vahel soovin, et minuga ei saakski kõik korda.

*

"Hei, ma tõin sulle midagi lugeda." astus mu magamistuppa Blake. Noogutasin ainult ja poiss ulatas mulle päeviku taolise asja. "See on ju kellegi päevik. Ma ei või seda lugeda." hakkasin seda talle tagasi andma, aga ta peatas mind:"See kuulub sulle. Sa ilmselgelt ei mäleta, et sul selline asi on olnud, aga see peaks aitama su mälu taastada. Doktor soovitas seda päevas kaks korda lugeda." Kehitasin õlgu ja avasin päeviku keskelt. "Kas sa loeksid ise palun?" ulatasin päeviku Blake'ile. Blake noogutas ja võttis päeviku enda kätte. "Ta ei jäta mind rahule." alustas ta pealkirjast ning jätkas:"ma tahan siit koolist nii väga ära minna. Ta sõimab ja narrib mind ning see teeb mulle tohutult haiget. Haiget just sellepärast, et mul on ta vastu tunded." Blake tegi pausi ning vaatas mulle silma. "Mis on?" küsisin. "A, ei midagi." naeratas ta ning jätkas:"Ma kirjutan seda juba päevikusse ilmselgelt 10'ndat korda, kui palju Blake mulle meeldib. Ma surun alati enda tunded maha, kuid see-eest temale mõtlemine surub tunded jälle üles. Ma tahan ja soovin, et see kõik lõppeks. Ema lohutab mind sellega, et me oleme alles teismelised ja ei tea kuidas käituda, aga Blake? Ta on kohe-kohe saamas 16 ja peaks siiski normaalse inimese moodi käituma. Miks just mina? Miks just mina?

23.11.12

Sulgesin silmad, et see jutt läbi seedida, aga ei mingeid pilte. "Tahad loen veel?" küsis ta. "Ei. See tundub mulle hetkel kõik muinasjutuna. Jätame homsele." vastasin ja sättisin ennast mugavalt voodisse pikali. "Ma lähen siis." sõnas Blake. Ta asetas päeviku öökapile ja läks naeratades toast välja.

BLAKE POV

"Ma lähen välja." ütlesin isale ning haarasin nagist jope.

Kõndisin pargis ja mõtlesin sellele tekstile, mis ma Melody'le ette just olin lugenud. "Kas ma tõesti meeldisin talle kunagi? Tema meeldis ju mulle ka. Oh mind lolli küll." mõtlesin ja lõin jalaga maas olevaid kive. Mind häiris see, et tal just Matthew meeles oli ja haiglast tihti tema pärast nuttis. Matthew ei tulnud teda isegi vaatama.

"Hei bro!" karjuti, kui kohvikusse sisenenud olin. Läksin kahe sõbra Magnuse ja Graysoni juurde. "Jou jah." pomisesin ja istusin lauda. Kutsusin kelneri ja palusin ühe kohvi tuua. "Sa oled selle tšiki pärast ikka päris tujust ära." märkis Magnus. "Võib-olla tõesti." ei olnud mul tuju väga rääkida sellel teemal. "Joeli juures on täna pidu. Tuled ka?" tegi oma suu lahti ka Grayson. Kehitasin õlgu:"Pole väga tuju."

*

ÜKS KUU HILJEM/ BLAKE'I POV

Üks kuu on möödas õnnetusest ja sellest, kui Meldoy oma mälu kaotas. Ta on hakanud mäletama üksikuid asju ja see on doktori sõnul üsnagi hea märk.

Olin enda tuppa minemas, kui Melody toast kostus karje:"Palun ära tee! Aidake mind!" Sain aru, et ta nägi unes, kuidas teda vägistada üritati. Kas nende meestega kohtumine võib talle mälu tagasi tuua? Ei, see oleks võimatu. Ma isegi ei tea kus need mehed on ja kes nad on . Mõntlesin ja läksin Melody tuppa. Ta rabeles ja nuttis. "Rahu, rahu. Ma olen siin." sositasin ja võtsin ta enda haardesse. "Ära sina mulle palun liiga tee." nuttis ta. "Ei, ei tee." märkisin ja surusin tema juustesse musi.

Olin teda lohutanud juba pea pool tundi, kuid uni tuli peale. "On sinuga nüüd kõik korras?" küsisin ja manasin näole naeratuse. Melody noogutas. "Ma siis lähen magama." ütlesin ja hakkasin püsti tõusma, kuid Melody haaras mu käest ja sõnas:"Palun ära mine. Jää täna öösel minu kõrvale." Ma kohkusin väga seda kuuldse. Tal on küll mälukaotus, aga ma poleks uskunud, et ta palub mul enda kõrvale jääda. "Okei." olin ma nõus. See oli minust tegelikult ebaviisakas, sest põhimõtteliselt ma ju kasutan hetkel võimalus ära: tal on mälukaotus ja ta ei tea, et tegelikult ta vihkab mind, kuigi on mulle andestanud.

MELODY POV

Avasin oma silmad ja ringutasin ning tundsin kuidas käega kellegi pihta läksin. Vaatasin kõrvale ja mu kõrval magas BLAKE?!?! "Mida kuradit sa mu kõrval tee?!" kargasin karjudes voodist püsti. Ka Blake ärkas ja tõusis püsti ja siis märkasin, et peale bokserite ei olnud tal midagi muud seljas ja mina olin ka pesuväel. "Sa ise palusid eile öösel enda kõrvale jääda." oli Blake kuidagi kohkunud ja segaduses. "Ma oleksin väga loll olnud, kui seda lubanud oleksin." laususin vihaselt ja panin end riidesse. "Ja su isa saab sellest teada, et sa öösel lihtsalt lambist minu kõrvale ronid. Sa ei arvesta minu privaatsusega." lisasin ähvardavalt juurde. "Miks sa oma isale ei räägi ja esiteks oled sa minu majas ja ma magan seal kus tahan." oli Blake jälle nii õel. Ega ma ise ka just kõige sõbralikum polnud, aga tal ei ole õigust tulla minu tuppa.

"Sa tead väga hästi, et mu ema ja Richard läksid lahku ning meie maja põles maha." olin tegelikult pettunud, et ta seda mainis. "Oh, Melody." ilmus Blake'i suule naeratus. "Mis sul hakkas?" ei saanud ma aru. "Sa mäletad." karjus Blake õnnelikult ja kallistas mind.

*

"Palun tulge sisse, preili Melody." kutsus mind doktor. "Edu." naeratas Andrea ja sisenesingi kabinetti. "Istuge palun sinna toolile." sõnas doktor ja istusin toolile. "Mis teie nimi on?" esitas doktor nii tobeda küsimuse. "Melody Suarez." vastasin. "Kui vana te olete?" tuli järgmine tobe küsimus. Doktorid peaksid ju ikka minu andmeid teadma, kui ma kõigi jutu järgi üle nädala haiglas viibisin. "16-aastane." vastasin ja pööritasin silmi. Doktor:"Teie ema nimi?" Tegin ühe sügava ohke ja vastasin:"Susanne." "Mida te tegite teisel aprillil??" küsis doktor ja istus minu kõrvale. Mõtlesin ja mõtlesin ja siis tuli meelde. Tuli meelde just sellepärast, et ma oleksin Blake'iga peaaegu tülli läinud + see vastik mees tahtis mulle jälle liiga teha. Vastasin:"Tulin koolist ja siis pidin Andreaga välja minema. Olin teel Andrea juurde parki, kui mind üks mees taga hakkas ajama ja siis sõitis mulle keegi otsa ja rohkem ma ei mäleta midagi."

"Väga hea. Olete te teadlik, et teil mälukaotus oli?" küsis doktor. Noogutasin:"Jah, täna midagi sõbrad ja ema rääkisid. Kas minuga on nüüd kõik korras?" tahtsin nii väga jaatavat vastust. Doktor kirjutas midagi paberile ja siis vastas:"Praeguse küsitluse põhjal on sinuga kõik korras, kuid sulle tuleb teha uuringud, et vaadata ega peatraumas ja ajukahjustusest mingisuguseid jälgi enam pole. Tulge homme kell 12:00 uuringutele. Tänaseks kõik." "Aitäh." tänasin doktorit ja enne väljumist ütlesin:"Head aega." ning sulgesin ukse.