Kokkulepitud suudlus

15-JAH, MA LUBAN

"Melody!" tuli karjudes minu poole Andrea, kui majast Jake'i ja Matthew'iga väljusin. "Oleksid võinud öelda, et ta kaasa tuli." naersin Jake'ile ja kallistasin tüdrukut. "Ma olin sinu pärast nii mures." sosistas Andrea. "Minuga on ju kõik korras." sosistasin vastu ja itsitasin.

Avasin autoukse ja nägin autos istumas Blake'i. Meie pilgud kohtusid, aga ainult hetkeks. Istusin autosse ja kinnitasin turvavöö ning Jake hakkas sõitma. "Melody, ma tahan eilse pärast vabandust paluda." tegi Blake oma suu lahti. "Mhm, kindlasti." pomisesin. "Ausalt." asetas Blake oma käe minu käe peale. "Ära puutu mind." karjusin ja tõmbasin oma käe eemale. Ma olen endiselt ta peale pahane. Mulle ei mahu see lihtsalt pähe, et ta selle mängu nõmedat kokkulepet täitis.

"Aitäh sulle, Jake." tänasin poissi ja väljusin autost ning tormasin majja ja sealt kohe enda tuppa. Lukustasin ukse, et keegi mind segama ei tuleks. Viskusin voodisse pikali ja puhkesin nutma. See suudlus tuletas mulle meelde seda meest, kes mind vägistada üritas: ka tema lihtsalt tuli ja suudles mind. "Melody." kuulsin Blake'i häält ukse taga. "Mine ära." ütlesin, kuid vaikselt ning kahtlen, et ta seda kuulis. Ta hakkas uksele korduvalt koputama ja ukselink käis ka üles-alla. "Melody, palun lase mind sisse. Ma tahan sinuga rääkida." lausus ta. "Kao minema, värdjas!" karjusin juba kõvemini. "Ma ei lähe siit enne, kui sa oled nõus minuga rääkima." kõlas see Blake'i suust ähvardavalt. Ma ei öelnud midagi vastu vaid sulgesin lihtsalt silmad.

*

Ärkasin üles ja kell seinal näitas 20:38. Tõusin voodist püsti ja võtsin suuna vannituppa, kus käisin pesemas ära. Kammisin juukseid, kui uksele kõlas koputus. "Mine palun ära, Blake." karjusin vihaselt. "See olen mina, Melody." kostus ema hääl. Tegin sügava ohke ja läksin avasin talle ukse. "Miks sa pead nii käituma?" küsis ema kurjalt. "Kuidas ma jälle käitunud olen?" küsisin vihaselt. "Blake eile rääkis, mis sünnipäeval juhtus. Melody, see oli ju lihtsalt mäng. Sa ei saa tema peale pahane olla." lausus ema. Ma olin seda kuuldes jahmunud. Tundsin kuidas pisarad mu silmadesse tekkima hakkasid, aga hoidsin neid tagasi. "Uskumatu milliseks sa muutunud oled. Sa õigustad seda, et mingi suvaline kutt lihtsalt tuleb ja suudleb mind mingisuguses nõmedas mängus tehtud kokkuleppe pärast. Ise soovisid, et ma unustaksin selle, kuidas mind vägistada üritati, aga siia elama tulles tuletab keegi mulle ikka seda meelde ja see juhtus jälle. Ma näen unes luupainajaid ja tunnen kuidas olen hulluks minemas. Ma ei suuda ja ei saa siin majas enam olla." rääkisin juba nuttes.

"Mine palun mu toast välja." lisasin juurde ja näitasin käega ukse suunas. Ema tegi sügava ohke ja läks mu toast välja. Olin ust sulgemas, kui keegi oma jala vahele pani. "Melody, palun." kõlas Blake'i hääl. Astusin sammu uksest eemale ja Blake astus tuppa. Ta silmad olid nutmisest punased. "Anna mulle palun andeks. Ma tõesti palun sind. Sul on õigus, ma olen värdjas, et selle kokkuleppega nõus olin ja sind suudlesin. Ma ei mõelnud sel hetkel ei sinule ega ka sinu heaolule. Ma mõtlesin ainult iseendale." rääkis Blake. "Kõik?" küsisin ükskõikselt. Ma tahaksin nii väga talle andestada, aga ma ei suuda. "Kuidas sa saad nii ükskõikne olla?" oli Blake jahmunud ja tema hääles oli nii pettumus kui ka viha. Ta vaatas mind õela ja vastiku pilguga ning kõndis mu toast välja.

Sa peaksid talle andestama. Kui sa nii edasi jätkad ja kõik inimesed endast eemale tõrjud, siis ei jää sulle kedagi alles.

"Kas ma tõesti peaks Blake'ile andestama ja oma emaga nõustuma, et see oli kõigest mäng?" küsisin endalt. "Aga samas oli ka minu väärikus mängus." rääkisin edasi. "Mida ma küll teen?" ohkasin ja tõusin püsti. Kõndisin Blake'i toa ukse taha ja asetasin käe lingile, kui link alla läks ja Blake toast välja astus. "Ja mida sa soovid?" nähvas ta ust sulgedes. "Ma, ma..." ei tulnud mul sõnad suust välja. "Kui sa tulid andestama, siis tea, et sa jäid hiljaks." sõnas ta ja seadis sammud alla. "Ma jäin hiljaks." märkisin kurvalt ja pisar voolas üle mu põse. "Ma lähen välja ja ärge mind oodake!" karjus Blake all ja siis käis uks pauguga kinni. Ohkasin ja astusin Blake'i tuppa. Arvasin, et tuba on sassis nagu igale teismelisele poisile kohaline, aga ei, tuba oli täiesti korras. Kirjutuslaua peal oli pilt, kus Blake'i oli koos Jake'iga ja nad tundusid nii õnnelikud. Imelik mõelda, aga tõesti. 

Viskasin Blake'i voodisse pikali ja panin silmad kinni, et mõelda, aga uni sai minust võitu.

*

Tundsin, kuidas mulle midagi peale pandi. Avasin vaikselt oma silmad ja nägin Blake'i. "Maga, maga." ütles ta rahulikult ja naeratas. "Mis kell on ja miks ma sinu toas olen?" ajasin ennast istukile ja sügasin mõtlikult pead. "Pool kolm öösel ja seda küsi endalt, miks sa siin oled." sain vastuseks. Lükkasin teki pealt ja tõusin püsti. "Kuhu sa lähed?" küsis Blake. "Enda tuppa." vastasin ja avasin ukse, kui Blake mu käest kinni võttis. "Melody," ütles ta mu nime. Alati, kui ta mu nime ütleb tekitab see nii erilise tunde. "Mida?" küsisin. Blake:"Kas sa andestad mulle?" Mina:"Aga hilja pidi ju olema." "Ma ütlesin seda vihahoos, aga kui sa ise nii arvad, siis tean ise ka arvestada." lausus Blake. 

Mõtlesin üsnagi pikalt, kui lõpuks laususin:"Blake, ma andestan sulle, aga olgu see viimane kord, kui minuga nii käitud." "Jah, ma luban." sõnas Blake. Naeratasin ja läksin enda tuppa. Sulgesin ukse ja naeratasin õrnalt. Viskasin voodisse pikali ja jäin uuesti magama.

__________________________________________

Kas Blake'ist ja Melody'ist saavad sõbrad või areneb midagi enamat? Kas see kõik jääb kestma või kumbki neist suudab midagi ära rikkuda?

See oli siis uus osa ja tunduvalt lühikesem, kui teised. Vabandan tõesti, et uut osa nädala sees ei tulnud, aga mul ei olnud tõesti aega.