Kokkulepitud suudlus

12-TÕESTI, MIS SEE SULLE ANNAKS

"Palun." ulatas Jake mulle kaelakee, mille ta korda tegi. "Suured tänud sulle. See kaelakee tähendab mulle nii palju." kallistasin poiss. "Kopp, kopp." tuli Jake magamistuppa ta kasuema. "Sulle tuldi järgi, Melody." sõnas ta. Noogutasin ainult. Ajasin ennast toolilt püsti, võtsin maast koolikoti ja seadsin sammud koos Jake'iga välja.

Välja jõudes seisis maja ees must maastur, millega olen näinud ainult Blake'i sõitmas. "Saad Blake'iga koju." noris Jake. "Sa oled vastik." pööritasin silmi. "Aga ma lähen siis, tsau." lisasin poissi kallistades. Lehvitasime veel üksteisele ja istusin siis autosse.

"Võiksid ikka järgmine kord meile öelda kuhu lähed." lausus Blake. "Palun vabandust. Oleksin helistanud emale, aga telefon jäi maha või siis oleksin sulle öeldnud, aga ei näinud sind koolis." sõnasin rahulikuks jäädes. "Ega ma sind ka ei näinud. Otsisin taga ja küsisin teistelt, aga keegi ei osanud öelda kus sa oled." rääkis Blake. Mind üllatas just see, et ta mind otsis. Kuid miks? Miks ta seda tegi? Kas ma tõesti huvitan teda? "Ja ma oleksin võinud selle kaelakee ise ka korda teha." märkis ta.

"Äkki see kaelakee on endiselt katki." ütlesin. Blake hakkas naerma:"Teades, et sa Jake'i juures olid, siis on see kaelakee kohe kindlasti terve. Ta parandab tihti asju ja isegi mina olen temalt abi palunud."

'Koju' jõudes läksin kohe magamistuppa, et mitte ema mölisemist kuulata. Talle kohe üldse ei meeldi see, kui kusagile lähen ja talle ei ütle. Sulgesin ukse ja istusin voodile, kui see kohe uuesti avanes ja sisse ema astus. "Kus sa olid?" päris kohe ema. "Sõbra juures." vastasin. "Sõbra juures? Millise küll? On sul üldse sõpru?" kisendas ema nagu segane. Ma kohkusin väga, sest ta pole kordagi mu peale nii pahane olnud. See hirmutas mind väga ja ma kartsin. Tundsin kuidas kurgus kipitas ja pisarad tekkima hakkasid. Ma ei vastanud ema küsimustele vaid puhkesin nutma. "Anna mulle andeks Melody," kükitas ema mu ette ja jätkas:"ma muretsesin su pärast. Sa tead küll, mis esimesel päeval juhtus, kui siia kolisime. Sa ei saa kedagi usaldada. Äkki sellel sõbral on halvad kavatsused."

Tõusin püsti ja sisistasin:"Ta ei teeks mulle kunagi liiga ja mine nüüd ära." "Melody." olid ka emal pisarad silmas. "Mine palun ära." näitasin käega ukse suunas. Ema tegi sügava ohke ja läks.

"Kõik sai ju õhtul alles korda ja nüüd suudab ikka mu ema kõik ära rikkuda ja mind nutma ajada!"

*

Kell oli öösel pool kaks ja mul polnud üldse und. Ajasin ennast voodist käte abiga püsti ning võtsin suuna alla kööki. Kööki jõudes istus seal Blake, kes jõi kohvi ja surfas netis. "Teil emaga ikka kõik korras?" suunas ta pilgu mulle. "Hetkel ei ole ja ma ei taha sellel teemal vestelda." olin aus. "Okei." kehitas Blake õlgu. Võtsin külmkapist mahla ja kallasin selle klaasi. Panin mahla külmkappi tagasi ja oli ära minemas, kui Blake küsis:"Minu seltsis ei kõlbagi olla?" Pöörasin ümber ja vaatasin teda imelikult. Pööritasin silmi ning läksin ja istusin siis lauda.

Olime vaikuses istunud juba pool tundi. Tunnetasin Blake'i pilku endal, aga ei julgenud talle otsa vaadata. "Ma lähen magama ära. Hommikul peab vara ärkama." sõnasin vaikselt ja võtsin suuna magamistuppa.

Magamistuppa jõudes sulgesin ukse ja pugesin kohe teki alla. Mõned minutid hiljem oli kuulda ka kuidas Blake enda magamistuppa läks.'

*

Hommikul äratasid mind õrnad päikesekiired, mis läbi kardinate tungisid. Ringutasin ja ajasin ennast voodist püsti. Võtsin suuna vannituppa, kus käisin ruttu pesemas ära ja alustasin rutiiniga. Magamistuppa jõudes vahetasin riided ära, kammisin juuksed ja tegin õrna meigi.

Haarasin toolilt koti ning väljusin magamistoast. "Hommik." sõnas Blake, kes ka just enda toast väljus. "Hommik, hommik." vastasin samaga. Läksime koos kööki ja ühinesime vanematega.

Sõin rahulikult hommikusööki, kui ema sõnas:"Ma tahan eilse pärast vabandust paluda." Lasin kahvlil kilinal taldrikule kukkuda ja küsisin:"Kas sa tõesti arvad, et see nii lihtsalt käibki? Eile laimasid minu sõpra, kuigi sa ei teagi teda ja veel arvad, et mul pole üldse sõpru ning täna tuled vabandust paluma?!" "Melody, palun rahune. Su ema tahab ju vabandust paluda." tegi Gregor suu lahti. "Mida iganes." pomisesin ja lahkusin köögist. Mu närvid on omadega nii pekkis lihtsalt.

Kõndisin kooli poole, kui must maastur mu kõrval peatus ja aken lahti tuli. "Davai, hüppa peale." käsutas Blake. "Ei aitäh. Ma eelistan kõndida." jäin endale kindlaks. Blake muigas:"Kas sa oled ka minu peale pahane, kuigi mina ei ole sulle midagi teinud?" Ohkasin:"Mul on vaja rahus olla ja kõik." Muidugi ei olnud ma tema peale pahane, kuigi talle võis see nii tunduda küll. Tegin ühe sügava ohke ja istusin Blake'i rõõmuks autosse.

Kooli ette jõudes oli see rahvast täis nagu tavaliselt. Poisid ja tüdrukud, kes omasid autosid passisid parklas ja rääkisid. Ma kahetsesin väga, et oli nõus autoga tulema. Astusin autost välja ja pälvisid paljude pilgud. Tänasin Blake'i vaikselt ja võtsin suuna kooli poole.

Kooli jõudes ei näinud ma kusagil Andread. Kõndisin rahulikult koridoris ringi, kuid ühel hetkel oli ma maas pikali ja oli kuulda teiste naeru. Ajasin ennast enesekindlalt püsti ja vaatasin Selenale otsa:"Ma loodan, et sul hakkas nüüd parem ja et sa väga pettunud ei ole, et sa minult mu asju ära varastada ei saanud." "Ole vait!" käratas Selena. "Mis asja see uustulnuk nüüd ajab?" "Selena proovis temalt varastada?" käisid küsimused ringi.

"Hoia minust heaga eemale ja ära proovigi mulle rohkem midagi teha, muidu saavad kõik teada täpsemalt mida ma selle varastamisega mõtlesin." sisistasin Selenale vihaselt, aga vaikselt. Ta silmadesse oli viha valgunud ja ta oleks tahtnud mulle väga kaela karata, aga teadis millega riskib.

*

"Sa poleks tõesti pidanud tulema. Kuidas sa üldse teadsid, et ma siin elan?" naeris Andrea. "Mul on koolis omad allikad." naersin ja sättisin ennast tüdruku kõrvale istuma. Andrea:"Ülehomme Jake sünnipäevale ikka tuled?" Kehitasin õlgu:"Ma ei tea. Mul pole emaga hetkel kõik korras ja tuju ka väga pole." "Siis sa peaksid just lõbutsema." märkis Andrea. "Arvad?" kahtlesin. Andrea ainult noogutas. "Eks seda ole näha, mis homne ja laupäev toob." ohkasin.

"Aga ma hakkan nüüd minema. Mu ema annab muidu otsad, kui jälle hilja koju jõuan ja talle ei ole öelnud, kus ma käisin." ajasin ennast voodist püsti. "Ja sina saa siis ikka ruttu terveks." lisasin juurde ja kallistasin tüdrukut. Andrea noogutas ainult ja siis läksingi ära.

Kõndisin 'kodu' poole, kui keegi mind hõikas:"Melody!" Vaatasin selja taha ja nägin Jake'i, keda ma koolis ei näinud. "Oii tsau." sõnasin, kui poiss minuni jõudis. Jake:"Liigud koju?" "Jah, kui ma saan seda koduks nimetada." vastasin. "Ma siis liigun koos sinuga sinna." märkis Jake. "Eeeeem ja mis sa seal teed, kui küsida võib?" huvitas mind. Jake ohkas:"Ma pole sulle kõigest rääkinud, aga mina ja Blake oleme lapsest saadik semud olnud. Meie pered said tuttavaks Iirimaal ja kui ma Iirimaalt ära kolisin hakkasime skype teel suhtlema ja mõned aastad hiljem kolis ka Blake oma perega siia. Paar aastat saime ikka sama hästi läbi nagu vanasti, aga siis tuli Selena ja rikkus kõik ära. Paar päeva tagasi klaarisime Blake'iga asjad ära ja nüüd on kõik nii nagu enne."

"Nooojah." noogutasin ja uskuge mind või mitte, aga see tuli mulle suureks üllatuseks. 
Kohale jõudes läksime Jake'iga elutuppa, kus istus Blake koos kahe sõbraga. "Blake'i kõrval istub Dave ja gta'd mängib Patrick." sosistas Jake. Noogutasin ainult. "Noh Jake, oled omale plika leidnud?" naeris Dave. "Ha ha ha." naeris Jake mõnitavalt. Isegi mulle pakkus see nalja, aga Blake'ile mitte. "Ma lähen toon õlled." tõusis Blake püsti ja võttis suuna kööki. "Uuu, keegi muutus armukadedaks." lausus Dave. Jake läks istus Dave kõrvale ja mina läksin kööki. 

"Sa pidid ju ainult õlled tooma." naeratasin, kui nägin Blake'i kokkamas. "Pidin tõesti." märkis ta ükskõikselt. "Kas juhtus midagi?" küsisin ettevaatlikult. "Lihtsalt jäta mind rahule!" käratas Blake. Mida ma nüüd tegin? Kurgus hakkas taas kipitama ja pisarad hakkasid silma tekkima. "Sa ei tohi nutma puhkeda." mõtlesin ja hoidsin pisaraid vägisi tagasi. "Arvad sa tõesti, et ma Jake'iga koos olen?" küsisin. Blake kehitas õlgu:"Ma ei tea, võib-olla tõesti. Aga mis see mulle annaks? Pole nagu väga minu asi." Noogutasin:"Tõesti, mis see sulle annaks."

__________________________

See oli siis uus osa!!
Kui meeldis, siis vajuta VOTE! :)