Kokkulepitud suudlus

28-SÜNNIPÄEV (EELVIIMANE)

"Me otsustasime, et läheme Ameerikasse." ütlesime Blake'iga koos Gregorile ja mu emale. "Olete selles ikka kindel? Saate kahekesi hakkama?" hakkas ema pärima. "Jah." noogutasin. Vaatasin Jake'ile otsa, kelle pilk oli maas. "Jake, sa ei ütlegi midagi?" küsisin. "Mis mul ikka öelda on," tõusis ta püsti,:"alles leidsin su ja nüüd jään sinust ilma." Ning ta läks ära. "Jake, oota." jooksin talle järele.

"Jake, miks sa nii käitud?" küsisin, kui temani olin jõudnud. "Kuidas ma käitun? Ma ei taha, et sa läheksid." lausus Jake. Ohkasin:"Aga me tuleksime ju külla." Jake pööras pilgu maha:"Ma ei tahaks seda öelda, aga tunnen, et sa ei pea seal kaua vastu. Ütle emale, et läksin välja ja ärge oodake mind tagasi." Jake istus autosse ja sõitis minema.

"Kus Jake on?" küsis ema, kui elutuppa tagasi läksin. Istusin diivanile ja vastasin:"Läks välja." Blake võttis mult ümbert kinni ning lausus:"Me ei pea minema, kui sa ei taha." "Ma tahan." vastasin kindlalt.

"Ma lähen magama." tõusin püsti ja võtsin suuna magamistuppa.

Peagi ühines minuga ka Blake. Pugesin teki alla ning Blake tõmbas mind enda kaissu. "Äkki me tõesti ei peaks minema. Jake alles leidis teid ja nüüd ma viin su ära." rääkis Blake. "Palun jätame selle teema. Ma olen väsinud." ei olnud mul tuju sellest rääkida.

Jah, võib-olla tõesti ei peaks ma minema, aga ma ei taha, et Blake ennast pärast halvasti tunneks. Kui läheb tema, siis lähen ka mina. Jake ei saa ju mind keelata. Me tuleksime neile külla.

*

"Lähed täna tööle?" küsisin uniselt Blake'ilt, kes end riidesse pani. Ta ainult noogutas. "Nojah." pomisesin. "Melody, palun ära hakka." ütles Blake ja tegi mulle kiire musi ning läks tööle. Ajasin ennast voodist püsti ning seadsin sammud alla kööki, kus istus Jake. "Hommik." ütlesin vaikselt ja tujutult, sest ma ei teanud, kas tal on soovi minuga rääkida. Jake ei öelnud midagi vastu, vaid tõusis püsti ja hakkas köögist ära minema, kui küsisin:"Miks sa käitud nii?" "Kuidas ma käitun? Ma lihtsalt ei taha, et sa läheksid. Saad aru?" oli Jake'i hääles kurbus ja viha.

"Aga ma lähen." sõnasin ja hakkasin sööma. Kuulsin ainult Jake'i sügavat ohet ja siis tema samme, mis teda köögist ära viisid. Sõin oma toidu lõpuni ja pesin siis nõud ära.

Kell oli saanud juba pool kolm ja pole mitte midagi teinud. Mul lihtsalt pole midagi üksi teha: Blake tööl ja Andrea Iirimaal.

"Ma olen kodus." astus Blake magamistuppa ning tal oli käes roosid ja kommikarp. "Need on sulle." ulatas ta mulle roosid ja kommikarbi ning ma naeratasin ja tänasin teda. "Oled sa mõelnud, kunas me lähme?" küsisin. "Oled sa kindel, et sa ikka tulla tahad?" istus Blake minu kõrvale. Noogutasin, sest ma ei kavatse oma otsust muuta.

"Siis me läheks juba ülehomme." sõnas Blake. Ma kohkusin väga, sest me kumbki ei tea, kuidas meie vanemad reageerivad ja eriti veel Jake, kui kuulevad, et nii ruttu tahame minna. "Kuku?!" vehkis Blake oma käega mu silmade ees. "Mh?" vaatasin küsivalt otsa. "Oled sa nõus ikka ülehomme minema?" "Kas edasi ei saa lükata?" küsisin püsti tõustes. "Mul on homme ju sünnipäev." vaatasin Blake'ile otsa.

Blake tuli seisis minu ette ja märkis:"Lähme siis nädala pärast." ning ta suudles mind. Suudlesin teda vastu ja mulle meeldis mõte, et alles nädala pärast minna. Aga kuidas Andrea reageerib, kui sellest kuuleb?

"Melody, Andrea tuli!" karjus Gregor. "Ma lähen alla." sõnasin ja jooksin alla. "Andrea!" karjusin ja kallistasin tüdrukut. "Sind ka tore näha." naeris Andrea.

Istusime Andreaga elutuppa. "Miks sa mind nii imelikult vaatad?" küsis Andrea. "Kuidas imelikult? Ma lihtsalt imetlen, kui ilus ja tore sõbranna mul on." naeratasin. Andrea kergitas kulmu:"Kas sul on mulle midagi rääkida?" Ohkasin:"Tegelikult jah." "Hea või halb?" "Oleneb kuidas sa reageerid. Oma vennaga läksin ma igatahes tülli." vastasin ta küsimusele.

Kogusin ennast ja ütlesin:"Me lähme Blake'iga Ameerikasse elama." "Palun korda ennast, sa vuristasid." oli Andrea segaduses. Ma tõesti ütlesin seda kiiresti. "Me lähme Blake'iga Ameerikasse elama." kordasin ennast. "Mis asja? Päriselt? Miks? Segased olete või? Kuna?" oli Andrea hämmingus. "Me lihtsalt otsustasime, et läheme. Blake oli endale töö leidnud ja mina jätkan seal enda õpinguid." laususin. "Olete mõlemad selleks ikka valmis?" uuris Andrea. See küsimus pani mind mõltema. Me Blake'iga tahame mõlemad minna, aga ei tea, mis meid seal tegelikult ees ootab...kuid enne ei saagi teada, kui ei ole läinud.

Noogutasin vastuseks ja jõin mahla. Andrea muidugi kahtles minus, aga me läheme ja kõik. 

*

"Ma hakkan nüüd minema." tõusis Andrea püsti ja võttis sammud koridori. Järgnesin talle. "Mõtle ikka hoolikalt järele. Sul on aega." lausus Andrea. "Ma olen juba otsustanud." olin endas kindel. Andrea kallistas mind ja läks siis ära. Pöörasin ümber ning mu selja taga seisis Blake. "Nad ei taha, et sa minuga tuleksid." oli Blake pettunud. "Kes nad?" küsisin. "Jake ja Andrea." "Nemad ei ole ütlejad. Ma saaksin aru, kui mu ema oleks sellele vastu, aga tema tahab, et ma oleksin õnnelik ja sinuga ma olengi õnnelik." rääkisin ja siis suudlesin poissi. 

**SÜNNIPÄEVAHOMMIK**

Ärkasin üles ja majas valitses täielik vaikus. Blake'i ka ei olnud minu kõrval. Kehitasin õlgu ja võtsin suuna vannituppa ning käisin pesemas ära. Lonkisin hommikumantlis alla kööki ja praadisin endale muna ning tegin kohvi. Istusin lauda ja hakkasin sööma, kui üleval magamistoas mu telefon helisema hakkas. "Kurat." pomisesin ja ruttasin kiiruga üles. Võtsin kõne vastu.

Mina: Jaa, ma kuulen.

Andrea: Palju õnne sünnipäevaks!

Mina: Aitäh, aitäh.

Andrea: Mis teed?

Mina: Midagi.

Andrea: Okei, väga tore. Pane ennast valmis. Ma olen 10 minuti pärast sinu juures. Tsau.

Andrea lõpetas kõne ära. Kehitasin jälle õlgu ja läksin alla kööki tagasi ning sõin ja jõin lõpuni. Mul oli 5 minutit, et ennast valmis panna. Jooksin magamistuppa ja avasin kapiuksed. "Kui ma seda suutsin, siis suudan ma ka kleidi selga panna." ütlesin endale ja võtsin kapist välja valge kleidi. Panin selle endale selga ja juustesse tegin lokid ning tegin ka õrna meigi. "Melody!" kuulsin Andread karjumas. Võtsin toolilt crossbody, kuhu panin telefoni ja raha ning jooksin alla. Koridoris panin kingad jalga ning väljusime Andreaga majast. 

"Polegi sind varem kleidiga näinud." märkis Andrea. "Ma pean edasi liikuma." vastasin ja me istusime taksosse. 

"Ja kuhu me lähme?" tekkis mul küsimus, kui olime juba tund aega sõitnud. "Kohe jõuame kohal." vastas Andrea napisõnaliselt. Ohkasin ja vaatasin aknast välja. 

"Oled sa ikka kindel, et kohe jõuame? Oleme juba kuus tundi sõitnud." muutusin kärsituks. Ja see tee, mida sõitsime, oli mulle paganama tuttav. Väljas hakkas hämarduma ka. 

Takso peatus rannas. Andrea maksis taksojuhile üüratu summa ja siis me väljusime autost. "Mis me rannas teeme?" küsisin. "Päikeseloojangut tulime vaatama." naeris Andrea. Ma ei küsinud rohkem midagi, vaid järgnesin tüdrukule. 

Me peatusime hiiglasliku rannamaja ees. Andrea otsis taskust midagi ja lõpuks võttis ta sealt välja võtmed ning keeras ukse lukust lahti. "Mida me siin teeme?" olin kohkunud. "Palun, astu sisse." avas Andrea mulle ukse. Astusin sisse ja minu järel tuli ka Andrea. "Ja kus siin tuled põlema käivad?" tekkis mul küsimus, sest kui Andrea sisse tuli ja ukse kinni pani, oli majas kottpime. "Kuuled ka mind või?" oli mul natukene kõhe olla. 

"PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!" karjuti, kui tuled põlema läksid ja inimesed nähtavale tulid. Ma olin suures hämmingus. Kõik mu tädid ja onud olid kohale tulnud ja Iirimaalt ka sõbrad. "Issand." ütlesin vaikselt. "Palju õnne sünnipäevaks, printsess." tuli Blake minu juurde ulatades mulle roosid ja siis suudles mind.