Kokkulepitud suudlus

4-ÄRA MÕTLE ROHKEM SELLELE, MIS JUHTUS

"Kas sina ja Blake vihkate üksteist?" küsisin Jake'ilt, kui koju olime kõndimas. Ta lõi jalaga maas olevaid kive ning hakkas naerma. Jake tõmbas keelega üle oma huulte ja vastas:"Mina teda ei vihka, aga tema mind küll. Ta ego on lihtsalt liiga suur. Blake oli mu peale kade, et ma Selena esimesena võrgutada suutsin, aga see nii tühine asi. Las vingub ja mossitab nagu väike laps. Ta peaks õnnelik olema, et Selenaga koos on."

Olimegi jõudnud minu majani. "Näeb siis homme?" kõlas see Jake suust küsimusena. "Jah." noogutasin ja tegin poisile kalli. Ta muigas nagu see tähendaks midagi, aga mulle küll mitte. Mul on lihtsalt komme inimesi kallistada, aga mitte kõiki.

"Tsau siis." sõnasin ja enne majja sisenemist lehvitasin. "Ma olen kodus!" karjusin, kui ukse olin kinni pannud. Mitte keegi ei vastanud vaid vanemate magamistoast oli kuulda karjumist.

"Ma pingutan, et meil leib oleks laual, aga sina lihtsalt passid kodus ja ei liiguta lillegi!" kuulsin isa karjumast. "Mis nüüd toimub?" ehmusin ja tormasin vanemate tuppa. Ema istus voodis ja nuttis ning isa käis toas ringi nagu segane. "Mis toimub?" küsisin. "Kao välja! Kao välja, sohilaps!" karjus mulle isa. Aga mida pidi tähendama sõna 'sohilaps'? Kas ma polegi tema tütar?

Isa tuli ja lõi ukse mu nina ees kinni. Jäin tardunult ukse taha seisma. Ma ei suutnud ennast liigutada. "Mina lahkun siit. Vaadake ise kuidas hakkama saate!" karjus isa ja tuli toast välja kohvriga. "Sa lähed ära?" küsisin nuttes. "Sa ei ole minu tütar, Melody. Ma ei saa siia jääda." vastas 'isa' ja läks. Ta ei vaatand kordagi tagasi, aga mina nutsin ja vaatasin kuidas ta lahkub.

"Melody," tuli ema toast välja. "Kes mu isa on, ema?" küsisin, aga ema ei öelnud midagi. "Kes mu isa on?" karjusin ja nutsin hüsteeriliselt. "Ma ei tea, ma ei tea!" karjus ema. Ma vajusin mööda seina alla, tõmbasin põlved endale lõuani ja asetasin pea põlvedele. Ma lihtsalt nutsin. Ma pole kunagi kuulnud ega näinud oma vanemaid tülitsemas. Ma ei tea tea, kas see oli esimene kord või on nad seda ka varem teinud. Lihtsalt siis, kui mind läheduses pole.

*

Istusime emaga köögis vaikuses. Ema rüüpas klaasist veini ja mina põrnitsesin klaasi, kus oli mahl. "See polnud meil esimene tüli." tegi ema suu lahti. Ma ei vaevunudki talle otsa vaadata. "Tülitsesime siis, kui sina koolis olid." lausus ema. "Ole vait." ei tahtnud ma midagi kuulda. Ema võttis ühe lonkus:"Sa vihkad mind nüüd jah?" Pööritasin silmi:"Hetkel küll, sest sa valetasid mu 'isale'. Sa ei rääkinud meile tõtt." Ema pööras pilgu alla.

"Ma lähen välja. Ära jää mind ootama." tõusin laua tagant püsti ja võtsin suuna koridori. Panin jope selga ja väljusin majast. Päike oli juba ammu loojunud ja väljas ei liikunud kedagi.

Kõndisin teadmata suunas, aga siiski jälgisin pinksalt teed, et pärast koju tagasi ikkagi jõuaks. Minust möödusid pidevalt purjus noored, aga ma ei kartnud neid. Mul oli sügavalt pohhui kõigest ja kõigist.

Jõudsin lõpuks rannani välja. Istusin maha liivale ja lasin jahedal tuulel oma juukseid sasida. Lained möllasid ja oli kuulda lõbusat naeru. Mulle tõi naeratuse suule see, et keegi teine õnnelik on.

"Ja mis sa siin üks konutad?" ei kuulnud ma, et keegi oleks tulnud, kuid eemal siiski enne märkasin lõket ja lõkke ümber istuvaid noori. Mind just huvitas see, et kas nad käisid keskkoolis või olid juba ülikoolis või üldse koolid ära lõpetanud? "Naudin õhtut." vastasin. "Tule, ma viin su oma sõprade juurde." ulatas poiss mulle käe. Ma tundsin, et vajasin naeru ja inimesi, kellega rääkida. Võtsin ta käest kinni ning ta aitas mu püsti.

"Derek." ütles poiss oma nime, kui tema sõprade poole olime suundumas. "Melody." ütlesin ka enda nime. "Melody ehk dweeb?" hakkas poiss naerma. "Ah, keri põrgu." solvusin ja keerasin otsa ringi ning võtsin suuna koju.
"Hei, oota. Ma ei teadnud, et see sind nii väga pahandab." jooksis Derek mulle järele. Mina:"Sitasti teadsid." "Palun vabandust." tegi Derek kutsiga silmad omale pähe. "Sa oled jobu." lõin talle õrna löögi vastu kätt.

Jõudsime teiste juurde ja nägin ka Blake'i. "Miks sa ei öelnud mulle, et ta siin on?" muutusin jälle pahaseks. Blake on reaalselt viimane inimene, keda ma näha tahan. "Enne teda ei olnud." oli ka Derek üllatunud. Istusin Dereki ja ta sõbra vahele. "Juua?" pakkus Derek siidrit. "Ma ei joo." keeldusin alguses, kuid äkki Andreal oli õigus. Võib-olla ma pean tõesti oma eluviisi muutma.

EI, MELODY! See oleks vale tegu.

Võib-olla on häälel mu peas õigus. Aga mis see üks jook ikka teeb. Olen varemgi alkoholi pruukinud, aga väga vähe. "Okei." nõustusin ja võtsin joogi vastu. Derek tegi pudel lahti ning ma võtsin esimese sõõmu. See oli nii hea, aga kaanima ma küll ei hakanud.

*

Võtsin taskust telefoni ja kell näitas pool kaks. POOL KAKS? Lõke oli ammu ära kustunud ja õues oli külmemaks läinud. Sain nii palju teada, et Derek on 20-aastane ja käib tööl ning ta sõbrad on ka midagi 20'ga. Nad elavad tegelikult Oxfordis, aga tulid Londonisse puhkust nautima. Upitasin end telgist välja ja püsti tõustes koperdasin ning oleksin lõkkesse kukkunud, aga keegi püüdis mind kinni. Ma ei julgenud otsa vaadata vaid jälgisin käsi, mis mind kindlalt ja tugevalt hoidsid.

Võtsin julguse kokku ja vaatasin inimesele otsa. See oli Blake. "Ah sina." ei olnud ma sugugi pettunud, aga häiritud. Ta lasi mind lahti ja ma tõmbusin temast eemale. "Mis sa ei tänagi mind, Dweeb?" naeris ta. "Keri põrgu." sain pahaseks. Võtsin maast oma jope ning panin selle selga ja võtsin suuna koju.

Koju jõudes leidsin köögist magava ema ja laua peal oli kolm veini pudelit. "Ema." üritasin teda äratada. "Ma ei armastanudki teda." pomises ema. "Ma aitan su sinu tuppa." üritasin teda tõsta, aga ei jõudnud. Ema tõstis pead:"Richard polnud härrasmees, Gregor on härrasmees. Gregor armastab mind ja nüüd saan mina ka teda armastada." rääkis ema. "Käigu see Gregor hetkel põrgusse ja sa aja ennast püsti." sain vihaseks. "Ära karju." ütles ema. Ma polnud karjuma jõudnud hakatagi.

Jäta ta siia!

Häälel mu peas on vist õigus. Miks ma peaksin oma ema aitama, kui ta ise seda ei taha? Lõin käega ja läksin enda tuppa. Vahetasin riided ära, võtsin meigi maha, pesin hambad ja pugesin teki alla. Sulgesin silmad, et magama jääda, aga ma ei saanud. Paar tundi tagasi läksid mu vanemad tülli ja lahku. Isa, kes kasvatas mind kõik need 16-aastat, polegi tegelikult minu isa.
Aga kes on ikka Gregor, kellest ema sogas? Tean, et Blake isa nimi on Gregor, aga see poleks võimalik, et minu ema ja Gregor üksteist armastaks. Gregoril on naine olemas ja nad on olnud juba 15 aastat abielus. Kahju, et mu vanemad ei abiellunud.

Jää juba magama, Melody. Ära mõtle rohkem sellele, mis juhtus.

Panin silmad kinni ja proovisin mõelda headele asjadele, mis mind ümbritsevad ning uni saabus kohe.

_____________

Lugu võttis siis hetkel sellise pöörde. Mul oli vaja kuidagi arendada juttu, et ma jõuaksin lõpuks asja tuumani. Loodan, et meeldis ja kui meeldis siis vajutage VOTE! :)