Kokkulepitud suudlus

29-ON AEG MINNA (VIIMANE)

Juba homme on see päev, kui läheme Blake'iga ära Ameerikasse. Kuid minu ja Jake'i vahel pole kõik korras. Ta isegi ei käinud mu sünnipäeval, ta isegi ei räägi minuga. See teeb mind väga kurvaks, aga tema ei ole inimene, kes otsustab minu elu ja minekute üle.

"On kõik korras?" küsis Blake. Noogutasin ja naeratasin õrnalt ning pugesin talle rohkem kaissu. "Sa jõuad veel loobuda." lausus ta. "Ma vaatan, et sina ka ei taha, et ma tuleksin." olin solvunud. Blake korrutab mulle iga päev, et mul on aega loobuda, aga MA TAHAN MINNA TEMAGA.

"Ma tahan, et sa minuga tuleksid ja väga...aga ma lihtsalt ei taha, et sa oma vennaga sellepärast tülli läheksid." rääkis Blake silitades mu juukseid. Ohkasin:"Me oleme juba tülis. Ja las ta vingub. Mina olen otsustanud ja minu otsus loeb." 

"Äkki sa prooviksid temaga rääkida?" vaatas Blake küsivalt otsa. Jäin mõtlema. "See on päris hea mõte." naeratasin ja ajasin ennast voodist püsti.

JAKE'I POV

Uksele kõlas koputus ja mul pole tegelikult tahtmist kellegagi rääkida. "Jake, kas ma võin sisse tulla?" kõlas küsimus. Melody tahab minuga tõesti rääkida? Kas ta on oma otsust muutnud? Mina ei taha, et ta ära läheks. Ausalt. 

Tegin ühe sügava ohke ja vastasin:"Jah." Uks läks lahti ja sisse astus Melody. Ta naeratas ja sulges ukse. "Ma tahan rääkida." lausus ta. "Palun, räägi siis." ütlesin ükskõikselt. "Vaata Jake, me lahkume Blake'iga juba homme ja ma ei taha, et me tülis oleksime." rääkis ta. Ei, ta ei ole oma otsust muutnud. Suunasin pilgu maha. 

Kuulsin samme ja siis tundsin Melody käsi enda ümber. "Ma tulen ju tagasi." sosistas ta. Ma tavaliselt ei nuta, aga pisarad voolasid üle mu põskede. Ma lihtsalt kardan, et ei näe teda kunagi, aga samas ka tunnen, et ta ei pea seal Ameerikas kaua vastu. "Kuna? Kuu pärast? Aasta pärast? 10 aasta pärast? Miks sa sinna lähed?" muutusin vihaseks. "Sest ma tahan minna." oli Melody närvi minemas. 

Meie vahel valitses vaikus. Kumbki meist ei osanud midagi öelda. "Miks sa mu sünnipäeval ei olnud?" küsis Melody pettunult. "Ma olin seal. Aga mitte sinu läheduses." vastasin. Jah, ma olin seal, aga ma hoidsin Melody'st eemale. Ta ei märganud mind? See mu soov oligi. 

"Mis kell te homme lähete?" küsisin. "Kell 12:00 läheb lennuk." vastas Melody. Noogutasin ainult.

Ma olen ikka eriti vastik vend, kui ei lase oma õel õnnelik olla. Nagu näha, siis ta tunneb ennast Blake'i kõrval hästi ja õnnelikult. Võib-olla mu emal on õigus. Võib-olla tõesti pean õe soove austama, sest ta ei lähe igaveseks. 

"Kas sa nõustud sellega, et ma lähen?" katkestas Melody taas vaikuse. Noogutasin. "Anna andeks, et selline tropp olin." ütlesin ja kallistasin õde. "Kõik on korras." sosistas ta ja kallistas mind veel tugevamalt vastu.

MELODY POV

"Kuidas läks?" küsis Blake, kui magamistuppa tagasi jõudsin. "Leppisime ära." vastasin ja viskasin voodisse pikali. "Ma teadsin seda." naeris Blake ja tõmbas mind enda kaissu. 

HOMMIK

"Aeg ärgata." ütles Blake ja tegi mu põsele musi. "Mhm." pomisesin. Ringutasin ja ajasin ennast siis voodist püsti ning suundusin pesema. 

"Tee nüüd palun kiiremini." karjus Blake, kui olin vannitoas juba üle tunni olnud. "Jah, siin majas pole üldse vannitube." naersin ja lõpetasin juuste kammimise. "Ma ei tea, mis pesemismaania täna kõigil peal on. Vannitoad kinni." vingus Blake. 

Väljusin vannitoast ja kõndisin pesuväel riidekapini. "Nice ass." muigas Blake ja läks siis pesema. Naeratasin õrnalt ning valisin sobivamad riided välja. Panin riidesse ja võtsin suuna alla kööki. "Hommik." ütlesin emale ja istusin lauda. "Kus kõik on?" küsisin. "Pesemas." naeris ema. Jah, siin majas on täna pesemismaania.

Jõudsime emaga hommikusöögi ära süüa enne, kui teised meiega ühinesid. "Mis kell teil lennuk läheb?" küsis Gregor. "Kaksteist." vastas Blake. "Siis on aeg sõitma hakata." ütles ema, kui kella vaatas. "Las mehed söövad lõpuni." märkis Jake. Hakkasime emaga naerma. 

Läksin koos emaga üles ja tõime kohvrid alla. "Me oleks võinud need ise ka tuua." ütlesid Jake, Blake ja Gregor kooris. "Las mehed söövad lõpuni." kordasime emaga Jake'i lauset ja hakkasime naerma. "Naised." pomises Gregor ja hakkas naerma. Mõne hetke pärast me lihtsalt naersime kõik koos, kuigi erilist põhjust polnud. Tore on ära minna, kui sa tead, et kõik on korras. 

Jõudsime lõpuks lennujaama. Blake läks ostis meile piletid ära ja siis läksime istusime toolidele. Väljumiseni oli veel pool tundi aega. "Ja kuna te meile külla siis tulete?" päris ema. "Me pole äragi läinud veel." ütlesin naerdes. "Ma jään sind väga igatsema." märkis Jake ja kallista mind. "Mina sind ka." vastasin samaga. 

"Lend New York'i ja Brasiiliasse väljuvad 10 minutit varem." kostus kõlarist. "Ei ole võimalik." pomisesin. "On aeg minna." ajas end ka Blake püsti. "Olge tublid ja tulge nii ruttu külla, kui võimalik. Ja koolis käi ka ilusti, Melody." lausus ema. Noogutasin ainult ja kallistasin siis teda. Kui kalli-ralli tehtud, võtsime Blake'iga oma kohvrid ning asusime teele. 

________________________________________________

Ja saigi lugu läbi. Oleksin tahtnud veel seda kirjutada, aga mul oligi plaanis seda lõpetada nii, et Blake ja Melody lähevad ära. Poleks uskunud, et see nii kiiresti kätte jõuab.

Loodan, et teile meeldis see osa ja üldse terve see lugu! 

Ilusat suve! :)