Kokkulepitud suudlus

7-SA OLED HAIGLANE

"Miks just nende juurde?" ei suutnud ma seda uskuda. "Meil pole kusagile minna. Mul pole piisavalt raha, et maja osta ning hotellis oleksime saanud olla ka ainult kaks päeva. Gregor tahab meile head, ta armastab mind ja mina teda." jäi ema rahulikuks. "Sa alles läksid isaga lahku ja juba armastad kedagi teist." jäi see mulle müsteeriumiks. Ema võttis mu õlgadest kinni:"Ma olen teda alati armastanud. Mine võta nüüd enda asjad ja lähme Gregori juurde." "Aga seal on Blake." ei olnud ma nõus. Ma ei taha Blake'i näha ja veel vähem soovin temaga samas majas elada. "Sa ei pea temaga ju rääkima." märkis ema naerdes.

*

Astusin enesekindlalt autost välja ja maja ees oli meid ootamas Gregor. Ema tormas teda kohe kallistama ja tänas teda südamest, aga mina polnud selleks veel valmis. Teenijad võtsid meie vähesed asjad ja viisid need tuppa ning meie sammusime nende järel. "Kus siis külalistetuba on? Ma olen tänasest koolist jubedalt väsinud." küsisin. "Sinu jaoks ei eksisteeri sõna 'külalistetuba', sa saad ikka enda toa." vastas Gregor. "Milleks mul seda vaja? Me ei jää ju siia niikuinii elama." sõnasin. Gregor:"Mia näitab, kus sa magad." Noogutasin ainult ja läksin Mia järel. "Anna mulle Melody pärast andeks." kuulsin ema ütlemas. "Küll ta ära harjub." märkis Gregor. "Ei harju ma midagi." pomisesin.

Kuna trepp hargnes kaheks, võtsime meie suuna vasakule. Kõndisime mööda koridori ja uksi oli paganama palju. "Miks siin nii palju uksi on?" tundsin huvi. "Kõigest seitse ust ju. Võin sulle näidata, mis nende taga peidus on." oli Mia nii sõbralik. "Ja." noogutasin. Kõndisime algusesse tagasi. Mia avas esimese ukse ja seal oli suur jõusaal. Vaatasin seal ringi ja olin kindel, et hakkan seal käima. Ta tõmbas ukse kinni ja avas teise-seal oli saun. Mul vajus suu lahti. Uskumatu mida kõike Blake endale lubada saab. Kui kolmas uks avanes, vaatas mulle vastu bassein ja aknast avanes vaade aeda ning metsale. Neljandas ruumis vaatas vastu mulle telekatuba, viiendas kontor, mis pidi Blake'i omaks saama, kui ta ülikooli edasi õppima läheb. Kõndisime ühest ukesest mööda. "Ja mis seal on?" tahtsin teada. "Blake'i tuba, aga sinna võin ma ainult siis minna, kui koristada on vaja." vastas Mia. Noogutasin ainult.

"Ja siin on sinu tuba." avas Mia ukse. Mulle vaatas vastu heledates toonides magamistuba. Voodi oli mõnusalt suur, oli ka suur aken koos rõduga, kaks suurt riidekappi ning kaks väikest kummutit, peeglilaud ja kirjutuslaud. Laes rippus kolm kullatud lühtrit. "Mis seal on?" suunasin pilgu ukse poole. "Mine vaata. Aga ma pean nüüd minema." vastas Mia. Noogutasin ja ta lahkus. Sammusin ukse juurde ja avasin selle ning seal oli eraldi vannituba. Vanas kodus oli ka, aga see oli nii tavaline valge. Siin on ka valge, aga mitte selline nagu kodus vaid kuidagi säravam. Laes rippus ka kullatud lühter, mis selle vannitoa veel ilusamaks tegi.

Sulgesin ukse ja ehmusin ema nähes. "Kuidas meeldib?" küsis ta. "Normaalne." vastasin, kuigi oleksin tahtnud minna ja Gregorit nii väga kallistada ning tänada ja emale oleksin tahtnud öelda, et see kõik on nii vapustav, aga mu enesekindlus ei lasknud seda teha. "Me lähme Gregoriga välja, kui süüa tahad, siis ütle Miale." lausus ema. Noogutasin ainult. Ema lahkus ning ma otsisin sporidkotist välja lühkarid ja topi ja siis panin need selga. Sammusin akna juurde just siis, kui ema Gregorit autos suudles ja siis ära sõitsid. Mul hakkasid pisarad silmadesse tungima. Jah, mu emal on õigus õnnelik olla, aga see kõik juhtus nii ruttu.

Passisin veel akna peal, kui eemalt bussijaamas tatsas koju Blake. Istusin voodi peale tagasi, et ta mind ei märkaks. Mõne hetke möödudes olid kuulda samme, mis tulid üles ja minu toa poole. "Mia, tee mulle palun süüa!" karjus Blake. Jooksin ukse juurde ja keerasin selle lukku. Ega ma siis seda vaikselt ei teinud. "Kes siin on?" oli Blake häält selgelt kuulda. Ma ei öelnud midagi. Ta hakkas koputama. "Hallo, kes siin on?" küsis ta uuesti. "Huvitav." pomises ta ja oli kuulda, et ta lahkus.

Ohkasin kergendunult ja läksin viskasin voodisse pikali tagasi. Ma tean, et ma ei saa igavesti seda ust lukus hoida ja kui ta mu ema näeb saab ta niikuinii teada, et mina siin toas olen. Ma lihtsalt ei soovi teda hetkel näha.

*

Avasin silmad ja kell oli üksteist õhtul. Mu kõht korises jubedalt ja kartsin juba, et pean veel õppima hakkama, aga täna oli õnneks reede. Tõusin püsti ja olin alla minemas, aga enne jäin ukse juurde seisma ja kuulasin ega liikumist ei ole. Õnneks ei olnud. Keerasin ukse lukust lahti ja võtsin suuna alla kööki. Köögis istus Mia, kes kohvi rüüpas. "Oh issand kuidas ma ehmusin. Arvasin, et olete uus perenaine." võpatas Mia. "Miks te ehmusite?" küsisin. "Eelmine perenaine ei lubanud mul kunagi köögis kohvi juua." vastas Mia. "Aga teda ei ole ju enam." märkisin kallates mahla klaasi. Mu kõht korises ning mul oli piinlik. Mia ajas ennast püsti:"Tahad ma teen teile süüa?" Naeratasin:"Ei pea teietama ja ei ole vaja. Saan ise hakkama." Ma tundsin ennast kuidagi koduselt.

"Ma lähen nüüd magama. Head ööd." oli Mial kuidagi kiire. Noogutasin ja toimetasin edasi. Sain võikud valmis ning otsustasin oma tuppa nendega minna. Pöörasin ümber ja mu selja taga seisis Blake. "Blake." kohkusin ja panin taldriku ning klaasi lauale tagasi enne, kui need maha oleksin pillanud. "Ja mida teed sina minu majas?" oli ta ikka eriti õel. "Seda küsi oma isa käest miks ta meid siia kutsus ja mu ema käest miks me siia üldse tulime." nähvasin ülbelt. Hakkasin ära kõndima, aga Blake haaras mu randmest nagu ta alati seda teeb ja tõmbas mu tagasi.

"Sa teed mulle haiget, Blake." hakkasin valu tundma, sest ta hoidis nii tugevalt kinni. "Kas mind peaks see huvitama?" esitas ta väga veidra küsimuse. Ma ei tea kes või mis ta nii vihaseks muutis. See valu oli talumatu ja ma ei suutnud oma pisaraid ka tagasi hoida ning lasin neil voolata. Blake'i ilme kohe muutus ja ta lasi mu käest lahti. "Sa tahtsidki mulle lihtsalt haiget teha?" jäi mulle selline mulje. "Ei, Meldoy. Anna mulle andeks." hakkas ta kohe vabandama. "Sa oled haiglane." arvasin ma siiski teisiti ja kõndisin vihaselt magamistuppa.