"Kuna sa mulle kavatsesid seda rääkida?" karjusin Blake'ile. Blake ei öelnud midagi, vaid vaatas maha ja ohkas. "Ei kavatsenudki või? Uskumatu, see nädal aega oligi kuidagi liiga lilleline." olin vihane ja sammusin trampides enda tuppa. Lõin ukse pauguga kinni ja istusin voodile. Ma tahtsin nii väga nutta, aga ma ei suutnud.
"Kas me saaksime palun rääkida." kõlas uksele koputus ja Blake'i pehme ning südamlik hääl. Hingasin sügavalt sisse ja siis välja ning läksin avasin ukse. Blake astus lihtsalt tuppa ja mul ei jäänud muud üle, kui uks lihtsalt kinni panna. "Sa ei nutagi." märkis Blake. "Tõesti, ma olen lihtsalt nii vihane enda peale, et sellel asjal lasin nii kiiresti juhtuda. Ning sinu peale. Ma olen lihtsalt nii loll." rääkisin. "Ma oleksin sulle sellest rääkinud." sõnas Blake. "Kuna sa seda veel teinud oleksid? Päev enne, kui minema lähed või kui juba seal oled. Miks sa tegelikult Ameerikasse lähed? Kas tõesti ainult selle tüdruku pärast või on midagi veel mängus?" küsisin.
Blake ohkas ja sügas ainult kukalt. "On väga suur võimalus, et ta on rase. Vähemalt ta väidab nii." vastas Blake. Plaksutasin käsi öeldes irooniliselt:"Palju õnne. Meie vahel on kõik läbi. Suured tänud selle nädala eest ja mine nüüd Ameerikasse ning mängi isa, kuradi fuckboy." Blake oli jahmunud ja vägagi ning ta ei öelnud midagi. Võtsin voodist oma telefoni ja kõndisin vihaselt alla koridori, kus panin jalanõud jalga ning väljusin majast. Peatasin esimese takso ja siis istusin taksosse. "Kuhu ma viin teid, preili?" küsin naishääl. Tänud Jumal, et taksojuhiks naine on!!! "Kohe." pomisesin ja otsisin sõnumitest Matthew'i aadressit. "Sinna palun." näitasin taksojuhile aadressi ja siis ta hakkas sõitma.
_____________
"Sul ikka ei vea poistega." naeris Matthew, kui talle loo ära olin rääkinud. "Ole vait. Ja ära hakka ajama, et mul sinuga ei vedanud. Ma olen siiralt õnnelik, et me sinuga sõpradeks jäime, sest sisimas ma siiski armastan sind endiselt." laususin. Matthew lõi mulle rusikaga vastu õlga:"Ära muutu nii deepiks." "Ole kuss." pomisesin
"Ma olen kohal!" astus keegi Matthew'i juurde sisse karjudes. "Kas see on..." vaatasin Matthew'ile küsivalt otsa ning tormasime koos kordiori. "Ja ongi minu Andrea." lõpetasin ja vaatasin Andreale otsa, kes oli mind nähes üsnagi kohkunud. "Kas teil on mulle midagi rääkida?" vaatasin mõlemale otsa. "Jah, me oleme koos." naeratas Andrea. "Mu nummipummid." märkisin ja kallistasin mõlemat.
"Oota mida? Rase tüdruk?" tegi Andrea suured silmad. Noogutasin ja vastasin:"Jaa. Ma olen Blake'is väga pettunud. Ning ma arvan ise, et kiirustasin ja olin loll, kui talle nõusoleku andsin. Kuid mis möödas, see möödas." "Ega sa ei kahetse, et ta maha nii kiiresti jätsid? Äkki oleks saanud asju kuidagi parandada. Võib olla suur võimalus, et see tüdruk ka lihtsalt ajab loba." küsis Matthew. "Ei, ei kahetse." vastasin, aga pisarad, mida ma tagasi püüdsin hoida, voolasid siiski mööda mu põski alla ning ma hakkasin lahinal nutma. Muidugi ma kahetsen. Hetkel mängivad rolli siiski mu tunded, mitte mu mõistus. Kuid mängus on ka minu au.
_
"Tore, et sa vähemalt õhtusöögiks tagasi jõudsid." lausus ema, kui söögituppa astusin. Vältisin Blake'i ja läksin pesin käed puhtaks. Istusin lauda ning hakkasin sööma. "Kas teil kahel juhtus midagi?" küsis Gregor. Ma ei tõstnud oma pilku. Ma ei tahtnud kellegagi kontakti luua. Ka Blake vaikis, mis pani minu ema ja Blake isa mõistma, et meil juhtus midagi. Rääkima peaks sellest Blake, sest tema valetas, sest tema pettis mind.
"Aitäh, toit oli maitsev." tänasin ja tõusin püsti. See oli muidugi lollus, sest ma midagi eriti ei söönudki. "Aga sa pole midagi söönudki ju." märkis ka ema. Ma ei öelnud midagi, vaid võtsin suuna magamistuppa. Keerasin ukse kohe lukku, et keegi mind segama ei tuleks. Ma ei taha toimunust oma emale midagi rääkida, las teeb seda Blake.
Vahetasin riided ära, panin kooliasjad kotti ning pugesin teki alla. Võtsin telefoni ja avasin galeriid, mis oli täis pilte koos Blake'iga. Avasin pildi, kus me lihtsalt Blake'iga voodis pikali olime ja see on kõige lemmikum ka.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Lihtsalt mõelge korraks.
Te saate olla koos poisiga, kes oli su crush põhikoolis ning siis elad lõpuks temaga sama katuse all. Te saate lähedasemaks ning lõpuks räägite oma tunnetest. Poiss küsib selle ühe ja ainsa küsimuse ning mõtlemata te vastate jah. Iga õhtu lamad voodis, vaatad ühte ja ainust poissi oma kõrval ning mõtled kui kuradima palju sul ikka vedanud on. Sa naudid igat päeva. Suhe on kestnud kõigest nädala ja mõtled, et kuud ja aastad on veel ees ning siis..........PLAKS. KÕIK ON LÄBI! Saad teada midagi, mida kunagi teada ei tahaks saada. Ja siis....
"Huvitav, mis hääl see oli." mõtlesin ja ajasin ennast püsti ning liikusin rõdu suunas, sest käis mingi hääl. Avasin ukse ja mulle vaatas vastu Blake, kes ennast üles upitas. "Mida sa teed? Segane oled või?" sain pahaseks. Blake upitas ennast ilusti üle ääre ja püsti tõustes vaatas ta lihtsalt mulle otsa. "Ma küsisin sinult midagi." nähvasin. "Anna andeks, aga väga raske on magama jääda, kui sind minu kõrval ei ole." lausus ta ja suudles mind. Muidugi ma suudlesin teda vastu. Need huuled on vapustavad ja Blake...ohgod.
Lükkasin ta eemale. "Me ei saa enam." märkisin. "Lihtsalt ütle mulle, et ma jääksin ja ma ei lähe Ameerikasse." lausus Blake. "Ma ei saa seda öelda, kuigi väga tahaksin. On suur võimalus, et sa saad isaks." olin ma sellele vastu. Blake:"Aga äkki ta valetab." "Oled sa selle eidega üldse maganud?" küsisin. "Jah, ja mitmeid kordi." vastas Blake. "Ega ma nii täpselt ka teada ei tahtnud." pomisesin. "Sa peaksid nüüd ära minema." laususin kõvemini. "Ma ei taha ära minna ja sina ka ei taha seda." tuli Blake lähemale ja mina taganesin. Lõpuks tuli vastu sein ja mul ei olnud enam kusagile taganeda. Blake piiras mind oma kätega ja mina vaatasin ahnelt tema huuli. "Aga sa pead." ütlesin vaikselt. "Ma võin ju jääda, kui sa tahad." sosistas Blake.
"Mida ma küll ometi teen?"mõtlesin ja vaatasin Blake'i silmadesse. Blake'i pilk oli aga minu huultel ja võib öelda, et kui pilguga saaks suudelda, siis Blake'i pilk seda ka teeks. "Sinu valik: kas ma jään või lähen ära?" küsis Blake vaikselt ja mahedalt.
Ma ei tea. Ma ausalt ei tea.
______________________
See oli siis 24. osa. Kui meeldis, siis VOTE! :) Ja uus osa ka sellepärast, et järgmine osa tuleb alles, kas neljapäeval või reedel. Põhjus selles, et ma saan alles neljapäeval arvutisse ja seega pole ka võimalust kirjutada. Saaks ka telefonis, aga mull ei meeldi see.
Loodan, et jõuate oodata ja suured tänud 11.5K lugemise ning 1.4K vote'i eest! :)
