KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

JULGUSTÜKK

Võtsin oma arvuti sülle ja hakkasin kirjutama: "Karl,võta teadmiseks,et kõik suhtlevad sinuga vaid selleks,et saada tähelepanu ja kuulsust. Ma arvan,et sa oled isegi tore poiss,aga palun tõmba tagasi!" Enamik inimesi ei põeks selliste kirjade pärast,mina aga küll.
Ma kardan kirjutada oma mõtteid teistele,sest ma pole kunagi puutunud kokku kooliga. Jah,ma ei ole kunagi koolis käinud. Ma olin koduõppel seda lihtsalt sellepärast,et mul oli probleeme tervisega. Nüüd aga olen ma kümnendas klassis ja koolis. Täielikult võõras kogemus,aga see selleks.
"Ahh käi perse Jessica,ma teen su elu põrguks," just selline vastus tuli Karlilt 5 minutit hiljem.
"Unista edasi!"

-------------------

Järgmisel päeval kooli minnes vaatasid mu klassikaaslased endiselt mind kahtlase pilguga.
"Hei!" ma võpatasin,aga see oli Sander.
"No tervist!"
"Jessica kas sa tõesti kirjutasid eile Karliga?"
"Jah,mis selles halba on?" ma ei saanud aru kuhu ta oma vestlusega üritab jõuda.
"Vaata keegi ei julge Karlile nii kirjutada,sa olid esimene," no seda teadsin ma isegi ju, "ja nüüd Karl ässitab sind kõigi vastu!"
See tuli mulle ootamatult. Kas ta seda mõtlesgi põrgu all? Ainuke asi mis mul hetkel peas tiirles oli see,et ma saaks temaga kohe rääkida.
"Sorry Sander,aga ma pean minema!" Sandri pilk oli kahtlustav.

Leidsin Karli tema kapi juurest.
"Mida sa endale lubad?" ma lausa karjusin seda.
"Mida sa lõugad siin?"
"Saa aru et sa ei ole siin mingi maailma naba!" see lause kõlas minu jaoks imelikult kuid ma jätkasin,"igakord kui ma klassi astun kõik vahivad mind,mõnitavad mind kui ütlen midagi valesti ja ma tean et see on sinu käte töö!"
Ta astus mulle lähemale. Ma ei taandunud,mulle lausa meeldis see,et ta lähenes. Ta haaras mu käest ning tõmbas veel lähemale. Ma tundsin kuidas enamus meid jälgis.
"Saame täna kell seitse pargis kokku," sosistas ta mulle kõrva.
Jaatavaks vastuseks noogutasin lihtsalt. Me eemaldusime ning hakkasin kapi poole liikuma.Nägin,et Sander seisis seal ning ootas mind,kuid ta pilk oli kurvameelne.
"Kuule ma ei tule täna keemiasse,mul hakkas halb," mainis ta mulle ning läks minema. Ta isegi ei oodanud mu vastust. Ma tundsin ennast halvasti. Ta oli siiki mu ainuke sõber siin ning mina tema jaoks vist isegi midagi enamat. Ta oli ju näinud pealt,mis meil Karliga oli. Saatsin talle igaks juhuks sõnumi.

To: Sannu
Anna teada kui parem hakkab!
   -Jessica

Sõnumile vastust ei tulnud ning hakkasin kapist keemia asju otsima.

Kui olin kapist vajalikud asjad võtnud ning kapi ukse sulgenud vaatas mulle vastu Karli nägu. Ma ehmusin.
"Mis sa siit tahad?"
"Ma mõtlesin,et kuna Sander lahkus,siis võiksime olla keemias koos," pakkus ta, "või sa ei taha?"
"Mul vahet ei ole," mul keerles kõhus,kas ma olen tõesti armunud