KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

"MIS KURADI HELEN"

Mind valdas hirm. Miks ta teadis kus ma elan? Kes ta on? Äkki ta tahab mulle halba?
Järsku käis uksekell. Ma jooksin alla ning avasin ukse. Ma üllatusin.
"Sandra!?" see oli küsimus ja hüüe samal ajal. Sandra on sõbranna kellega ma jätsin hüvasti jämeda puu juures.
"Jess!!" ta kallistas mind kõvasti.
"Mis sa siin teed? Sa Norras ei peaks olema?"
"No ma mõtlesin,et vaatan oma kallikese üle,"ta jätkas,"ja no mul on sulle suur uudis ka!"
"Ütle kohe!" minus kasvas uudishimu.
"Ma kolin tagasi!"
"Päriselt?" ma ei suutnud seda uskuda.
"Mhm," ta ütles seda suure naeratusega näol.
"Astu edasi,mis me ukse vahel ikka räägime!"

Sandra oli meil olnud nüüdseks juba 5 tundi. Selle ajaga me jõudsime palju. Me rääkisime,tegime smuutit,vaatasime filmi,tegime selfiesi ning loomulikult jäime ka magama.
Ärkasin sellepeale kuidas Madli uksele koputas ning sisse astus.
"Mis magate?" päris ta.
"Ammm sest uni oli!"
"Okei,okei aga ajage ennast püsti,tehke korda ennast ning lähme välja!"
"Arvad et ma viitsin?"
"Karl on ka kohal!!" mainis ta.
"Okei,tuleme!"

----------

Kell oli saanud kümme ning me hakkasime liikuma. Jõudsime majani mis oli hiigel suur. See oli nagu loss.
Kui sisse astusime tervitas meid Bella. Bella on Madli parim sõbranna ning see maja kuulub talle. Suundusime Sandraga edasi köögi poole kust otsustasime võtta endale midagi juua. Mina otsustasin siidri kasuks,sama tegi ka Sandra. Tavaliselt ma pidudel ei käi,ma lihtsalt ei ole selline.
Olime käinud ringi maja peal ning ma ei näinud kedagi tuttavat. Jah ma olin näinud Madli ja Bellat,aga Madli ütles et Karl on siin. Kus ta siis on?

Pärast kolmandat siidrit ning Sandra kadumist liikusin teisele korrusele,et minna vetsu. Kuna Bella oli keelanud kõigil teisele korrusele minna(muidugi meil lubas,me olime omad),siis seal oli rahulikum. Enne vannituppa jõudmist möödusin ühest toast. Uks oli irvakil ning otsustasin sisse vaadata. Nägin,et voodis lamab keegi. Liikusin lähemale. See oli Karl! Mida tema siin teeb?
Läksin tema kõrvale ning hakkasin tema juustega mängima. Ta nägi armas välja. Järsku ta liigutas ennast ning ma ehmusin. Ta avas oma silmad ning naeratas. Järgnev lause aga lõi mu mõtted segi:
"Helen,sa jõudsidki!"
"Mis kuradi Helen!?" karjusin ma hüsteeriliselt.
"JESSICA!"
"Jah Jessica,aga nagu näha siis pigem oleks tahtnud sa siia Helenit!" mul tuli klomp kurku. Ma jooksin sealt välja. Trepil nägin Madlit.
"Madli,vii mind koju ja kohe!" laususin pool nuttes.
"Mis juhtus?" oli kuulda kui mures ta oli,mis sest et ta oli praktiliselt täis.
"Kurat saada mind koju lihtsalt!"
Sellepeale Madli ei öelnud midagi. Ta lihtsalt helistas emale ning käskis mulle järgi tulla. Ema lubas mul alati Madliga pidudel käia. Ta usaldas mind.

••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••
Tere!
Ma ei tea paljud mu raamatut loevad ja kas see on üldse loetav. :)

Võite komentaaridesse teada anda kas kõlbab lugeda. :)
Pange ka kindlasti vote :)

-Estin