KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

OOTAMATUD PÖÖRDED

Kõlas taaskord koputus.... Me olime liiga hirmul et alla minna. Järsku helises mu telefon. Me kiljatasime. See oli ema.
"Tulge avage uks palun,ms unustasin võtmed koju!" ma hakkasin naerma. Vajutasin kõne kinni ning jooksin alla. Avasin ukse ning seal vaatas vastu ema,aga ta ei olnud üksi. Seal oli ka Karl. Ma kohkusin ning jäin sinna seisma.
"Madli lukusta toa uks kohe!!!" see oli ainuke lause mis mu suust välja tuli. Ma jäin lootma sellele et ta on piisavalt tark et politsei kutsuda.

Karl suunas mind ja ema diivanile. Ma olin hirmul,näha oli et ka ema oli. No kui aus olla siis kes ei oleks...
Ta suunas oma relva meie poole ning lausus:
"Jess kallis,kui sa vabatahtlikult minuga käima ei hakka ja seda ei tee mida ma tahan,siis lasen kohe su ema siin maha!"
Tundsin kuidas pisarad mu põsel alla veeresid. Miks meiega kõik peab juhtuma? Ma lootsin kõigest väest et see aasta tuleb muretum,aga kus sa sellega. Meil on esimene jaanuar ja juba jamad. Samal ajal kui ma hakkasin oma aussõna andma Karlile kõlas lask. See oli politsei. Karl lebas maas ning verd oli kõikjal. Nüüd ma juba nutsin paaniliselt. Ema langes mulle kaela. Lisaks jooksis ka Madli alla. Me kõik istusime seal diivanil ning nutsime. Ainuke millele ma aralt.a suudan on see et ma tahan siit ära,kaugele!

-------

Möödas on paar nädalat. Vahepeal olid Karli matused. Üllatus oli aga meile see et meid oli kutsustud. Ma ei tea miks. Arvatavasti sellepärast et Madli suhtles Bellaga jne. Lisaks olime me kolinud uude kohta,muidugi oli see kurb sest mõlemal pool maja elasid mulle ju kaks kõige kallimat inimest: Sebastian ja Sandra. Nüüd aga elame uues majas,uues rajoonis. Õnneks mitte väga kaugel eelmisest kohast. Koolis oli kõik õnneks rahulik. Mina ja Sebastian endiselt "klassi liidrid" kuigi ma ei näinud sellel erilist pointi. Me olime lihtsalt kooli/klassi popimad ja muidugi ka klassis olime me nüüd klassivanemad või kuidas iganes neid kutsutakse.

"Hei tips" lausus Sander kapi poole liikudes.
"Hei Sannu!"
"Ja kus jääb minu tervitus?" küsis Sandra.
"Tsauuuuuuuuuuuu" venitasin ma "u" tähte nagu ma ei tea mida.
"Kuidas läheb ka?" pärisid nad ühest suust.
"Kuule normilt,te peate mulle täna külla tulema,meil väike istumine või nii..."
"No davai,näeb ka su uue koha üle" ütles naljatades Sander,kuigi ta oli juba seda rohkem kui kümme korda näinud.
"Seoses sellega on mulle ka teile uudiseid." ütlesin neile aralt.