KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

VÕLUV TUNDMATU

Jooksin trepilt tagasi oma tuppa. Sander järgnes mulle. Kuidas sai Karl mulle nii teha? Jälle sain mina haiget. Nägin ukse vahelt kuidas nad Madli tuppa läksid.
"Kui nad on seal mingi viis minutit olnud lähen ma sinna ja lahendan selle asja!" ütlesin ma vihaselt.
"See ei oleks hea tegu," arvas Sander.
"Usu mind,see on hea tegu!"
Möödas oli kümme minutit ning mu kannatus katkes. Ma avasin oma ukse,kõndisin vastas ukse juurde ning avasin selle lärmakalt. Mu silmad ei suutnud uskuda seda mida ma nägin. Nad olid voodis.
"Mis sul viga on sitapea!" ma ei olnud isegi kurb enam mitte vaid vihane.
"Ma võin seletada!" ütles Karl mulle üllatunult.
"Mida sa siin seletad,"ma läksin järjest vihasemaks,"ma olen kogu aeg kuulnud ja näinud kuidas te siin hiilite!"
Rohkem ma neid kahte näha ei tahtnud. Läksin tagasi oma tuppa. Kumbki ei järgnenud mulle. Nad tundsid mind piisavalt ehk teadsid et kui ma närvis olen siis ei tasu minuga tegemist teha. Tuppa astudes vaatas Sander mind sellise näoga nagu näeks ta mind esimest korda vihasena.

---------

Möödas on kaks päeva ehk taas on esmaspäev ning aeg on kooli minna. Ma pole nädalavahetusel Madliga sõnakesti vahetanud. Karl on mulle küll helistada püüdnud,aga ma lihtsalt ignoreerin teda. Kooli otsustasin ma sõita bussiga. Mul polnud vaja selle reeturiga ühes autos istuda.

Jõudes kooli liikusin ma otsemaid oma kapi poole. Teadin et seal ootavad mind Sandra ja Sander. Nad hoidsid käest kinni.
"Hei tuvid!" hüüdsin ma neile juba kaugelt.
"Tsau Jess!"
"Kuidad läheb?" küsis Sandra.
"Kuule päris normilt,kui välja arvata see,et ma pean ühe reeturiga ühe katuse all elama." me kõik kolm hakkasime naerma. Samal ajal aga möödus meist Karl. Tundsin kuidas südamest valu läbi käis.
Võtsin kapist asjad ning suundusime esimesse tundi. Meil oli nii kiire,et me ei pannud tähele kes meild vastu tulid ja meid isegi ei kottinud see,et kas me põrkame kellegile otsa. Jõudes klassini tahtsin hakata ust avama kui järsku sealt väljus üks kutt. Ta silmad olid sama sinised kui ookean. Meie pilgud kohtusid hetkeks,kuid siis ta kõndis edasi. Tundsin kuidas Sander ja Sandra mind vahtisid.
"Jess,on kõik korras?" küsis Sandra
"Jaa,ainult et teate,ma pean teada saama kes ta on!" see oli armumine esimesest silmapilgust.
"Teda ma pole kunagi näinud. Ta on uus!" mainis Sander.

Taas oli kätte jõudnud söögivahetund. Nägime sisse astudes,et Karl ja Madli istuvad meie laua ääres. Võtsime toidud ning läkime sinna samasse lauda kus me alati istume. Istusin Madli kõrvale. Nii pea kui Sander oli maha istunud lahkus sealt lauast Karl ja temale järgnes ka Madli. Nüüd tundsin ma ennast küll kui klassi liider.
Olin oma söömisega poole peal kui järsku keegi seisis mu kõrval.
"Kas ma võin siia istuda?" küsis keegi.
"Ee ja muidugi!" nii pea kui oma pea tõstatasin nägin,et see oli see sama kutt,keda ma otsinud olen.
Tundsin liblikaid kõhus.