KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

VALED JA HIRM

Möödas on kuus päeva ning on 30. detsember.
"Jess tuled ka juba vä?" karjus Madli alt korruselt.
"Jaa kohe!"
"Tee kiirem,me jääme hiljaks!" nimelt me olime suundumas aasta lõpu peole Bella juurde. Jah Karli õe juurde mis tähendab et Karl on ka seal. Ma pole teda näinud pea kaks nädalat ja kui aus olla siis ei tahaks teda näha ka. Ta on mulle ja Madlile nii palju halba teinud. Ma mäletan kui ta pärast Madli asja lubas mu elu taaskord põrguks muuta aga see ei õnnestunud tal. Ta lihtsalt muutis enda elu põrguks.

Olime jõudnud Bella juurde. Me olime esimesed.
"Tsau Bel," ütles Madlis Bellale teda nähes. Ma olin lihtsalt vait.
"Tere Jess ja Madli!"
"Kas me jäime hiljaks?" päris Madli.
"Nalja teed v? Te olete esimesed!" selle peale puhkesin mina naerma.
"Ja sa veel kardsid et me jääme hiljaks."
"Muide Jess,Karl on üleval," miks ta seda ütles! Ta ju teab et ma ei taha temaga pistmist teha.
"Ei huvita!" nähvasin talle. Mu tuju langes automaatselt.
Sisenesime majja ning ma suundusin elutoa poole. Ma tahtsin lihtsalt istuda ning olla. Kas seda oli palju palutud? Ei!

Möödas oli pea kaks tundi ning me olime ikka ainukesed seal.
"Bel,mis toimub? Miks kedagi ei ole?" küsis Madli.
"Te oletegi ainukesed kes tulevad..." mainis ta ettevaatlikult.
"Mida? Miks sa valetasid meile?" ma olin shokis ning tõusin püsti. Ma hakkasin uksr poole kõndima kui keegi haaras mu käest. See oli Karl.
"Lase lahti!"
"Ei lase,tule ülesse korra," lausus ta rahulikult.
"Sinuga ma ei tule kuhugi,"sain oma käe lahti ning jooksin uksest välja.
Nägin silma nurgast kuidas ta mulle järgnes. Ma kiirendasin sammu. Ma olin hirmul. Saatsin kiiresti Sebastianile sõnumi.

To: Kallis
Tule kohe poe juurde! Asjaga on kiire!
-Jess

Poeni oli 10 minuti tee nende juurest. Karl oli mulle liigagi lähedal. Ma hakkasin jooksma. Jooksin nii kiiresti kui sain,aga ta lähenes aina rohkem. Olles peaaegu poe kõrval nägin ma Sebastianit. Ta hakkas koheselt mulle vastu jooksma kui nägi Karli.
"Mis sul viga on?"
"Pole sinu asi,"karjus Karl,"sa võtsid mu koha klassis,võtsid mu tüdruku,nüüd on minu kord sinult võtta kõik mis sul on!"
Pärast seda laused käisid asjad liiga kiiresti. Karl oli asfaldil maas ning Sdbastian hoidis oma kätt. Ainuke mida ma tundsin oli see kuidas pisarad mu põsel jooksid ja kuidas ma Sebastiani embusesse langesin.

Ma avasin silmad. Mu kõrval oli Madli ja Sebastian.
"Kus ma olen?"
"Kodus," lausus Madli.
"Kuidas ma siia sain?" ma olin kohutavalt segaduses.
"Ma tõin su siia," Sebastian hoidis tugevasti mu kätt.

Ma sulgesin silmad tugevalt,lootes et kogu see valu lihtsalt möödub...