KLASSI LIIDRID//LÕPETATUD

SEE PÄEV//VIIMANE

See päev oli kätte jõudnud. Ma painin kohvrisse oma viimased riided ning lükkasin sahtli kinni. Ma vaatasin oma tuba. See oli tühi ja kõhe.
"On kõik korras?" küsis ema minult,kes oli äkitselt minu tuppa jõudnud.
"Ja ikka.." valetasin ma talle. Tegelt oleks ma tahtnud siia jääda,asjad lahti pakkida ning mitte muretseda sellepärast mis mind uues koolis ees ootab. Kas kõik kordud samamoodi nagu siin? Ma loodan et mitte.
Ainukesed asjad mis meil majja sisse jäävad on meie voodipesu. Tekk ja padi.

Kell oli saamas kolm kui minu juurde jõudsid Sebastian,Sandra,Sander ning Bella. Nad kõik tulid otse pärast kooli siia. Kuna täna oli reede siis ema ütles et ma ei pea kooli minema. Las ma pigem pakin asju ning puhkan välja. Kooliga seoses rääkis ema mulle nii palju et Austraalias lähen ma ikkagi uude kooli,kuigi tegelikult on mul ka võimalus jääda koduõppele. See meeldiks mulle väga,kuigi saan aru et kool oleks parem. Ma lihtsalt leiaks sõpru kiiremini. Kõik neli kõige olulisemat inimest siin maailmas mulle ja Madlile jäävad meile ööseks ning saadavad meid homme lennukile.

"Kuidas siis tunne on?" küsis Sander pärast veidikest aega.
"Ohh,ära küsi,"ma ei suutnud ikka uskuda et juba homme pean neist eemale minema,"ma üldse ei taha minna ning mida lähemale see jõuab seda jubedamaks see muutub."
"Ära muretse,me jääme alati sinu kõrvale ning ootame sind siia alati tagasi!" ütles Sebastian lohutavalt.
"Ühel päeval sa veel tuled tagasi nagu mina tulin ja ma luban et ma ootan sind siin nagu sina ootasid mind!" Sandral voolas pisar alla. Ta pühkis selle ka kiirelt. Ma tormasin tema poole ning kallistasin teda tugevalt.
Kell oli saanud kaksteist kui me kõik otsustasime magama minna. Hommikul on äratus kell kaheksa ning lennuk läheb kell kümme.

------------

Ärtus kell helises. Ma lülitasin selle välja ning tõusin püsti. Nägin kuidas Sebastian oma silmad avab ning mulle otsa vaatab. See päev oli käes. See päev kus ma lahkun tema kõrvalt teadmata ajaks.
"Hommik" ütles ta.
"Tere," laususin vastu ning panin selga. Tegin endale kiire meigi ning panin veel oma asjad kotti. Viisin koos Sebastiani abiga asjad alla. Nägin kuidas kõik sõid juba ning olid valmis.    Mul veeres pisar mööda põske alla. Pühkisin selle ning istusin ka laua äärde.
"Oled valmis minema?" päris ema.
"Ei ole ema..." vastasime mina ja Madli ühest suust sest me ei saanud aru kumma käest ta nüüd seda küsis.
"Aga me peame nüüd tõesti minema hakkama..."
Haarasin oma koti ning jalutasin sealt uksest viimast korda välja. Ema sulges ukse ning lukustas selle.

Lennujaamas ei olnud meil kõige kergem olla. Vahel oli selline tunne et me nutame liiga palju ja varsti tuleb uputus.
"Ma armastan sind" sosistasin ma Sebastianile kõrva.
"Ma sind ka..." sellele järgnes pikk kallistus ning ka suudlus.
"Sandra ja Sander mu peedud..." ma lihtsalt rippusin neil kaelas ja nutsin.
"Kõik on korras Jess,me ei näe viimast korda,ma luban et ma tulen sulle külla nii kiiresti kui saan. Suveni on jäänud vaid 4kuud." lohutas mind Sandra ning Sander noogutas vaid selle peale.
Ma kallistasin kõiki vähemalt 1000 korda ning ma tundsin et sellest ikka ei piisa. Ma ei suutnud jalutada neist eemale. Pidevalt tormasin tagasi ning kallistasin neid veel ühe korra. Lõpuks oli sunnitud ema mind lihtsalt kinni hoidma et ma tagasi ei jookseks. Viimast korda nägin ma neid veel lennukile minnes läbi vaate akna....

-------

See oli siis minu raamatu viimane osa. Ma siiralt loodan et teile meeldis see raamat. :)
Kirjutage mulle milline oli teie lemmik peatükk ja et kas ma peaks veel kirjutama või pigem mitte :) Kõiksugu tagasiside on oodatud :)

Estin😊