1 aasta hiljem...
Istun siin üksinda oma lapsepõlve kodus. Jah just nimelt üksinda. Ühesõnaga lugu on siis selline et ma olen praegu Eestis, istun siin voodis ja masetsen. Ma tulin Eestisse tegelikult alles mingi kaks nädalat tagasi.
Põhjus miks ma langesin depressiooni ning Eestis olen on tegelikult väga lihtne. Asi on lihtsalt nii et Luke leidis endale uue naise kas pole mitte lihtne? Igatahes me olime Lukega väga õnnelikud ning plaanisime juba lapsi, aga...Luke leidis et Arz on talle ikkagi parem seega jooksis ta peagi Arzi juurde. Kuid see jama pole veel läbi. Kuna ma olen fucking rase ja mitte kellestki muust kui Lukest. Ma olen rase olnud vist umbes kuu aega ja teadav sellest mingi nädal. See uudis oli minu jaoks täielik välk selgest taevast. Kuid nii kui ma sellest teada sain teadsin ma et olgu sellel lapsel isa või mitte kuid aborti ma ei tee. Ma lihtsalt ei ole nõus last tapma. Ta on MINU laps, no muidugi Luke oma ka aga teda see nii või naa ei kotti.
Pisarad silmas puudutan ma oma kõhtu ning mõtisklen milline nunnu tütar või poisiklutt sealt tuleb.
Kui te mõtlete et kas 5sos pole minuga üldse ühendust võtnud siis te eksite. Mul tuleb igapäev kellegilt sealt sõnum, peale Luke muidugi. Ei tegelikult maybe on ta mulle kirjutanud ja teateid jätnud aga ma lihtsalt olen ta igalpool ära blokeerinud. Lapsik eksole. Ash, Cal, Michey kirjutavad mulle tavaliselt sõnumeid sisuga "Kus sa oled? Kas kõik on korras? Miks sa ei vasta? Tule tagasi Austraaliasse või kui sa siin oled siis saame kokku palun. Luke tahab ka sinuga rääkida." jne. Kusjuures olen ma mõtlema hakkanud et kui mu laps on sündinud siis ma võibolla tõesti kolin Austraaliasse. Muidugi ei koliks ma samasse kohta kus ma ennem elasin kuna esiteks on see maha müüdud ning teiseks ma kardan et poisid elavad ikka veel seal läheduses. Ning see ei oleks väga tore näha igapäev inimest kes tegi sulle südame põhjani haiget...
///////////
YAAAY viimane osa!!! Kas soovite et ma teeksin sellele raamatuke epiloogi ka? Kas teile meeldis see raamat? -Armastan
