Meeleheitel koduperenaisi. Ei nagu realselt nad mingi koristasid kööki ja elutuba. Aga ei no ok mulle sobib. Peaks nad palkama või midagi sellist. Vaatasin neid koduperenaisi päris pikka aega kuni ma lihtsalt ei suutnud enam vastu pidada. Ma lihtsalt plahvatasin naerust. Kõik vaatasid mulle otsa sellise pilguga et mis sul viga hakkas. "Mis te mingid koduperenaised w" Ash: "Me tahtsime ju kõigest aidata." kõik tegid süütu näo pähe kuigi ma arvan et üksiki neist pole süütu. Haha ma mõtlen ikka vahepeal liiga palju vasakule. Selle peale hakkasin ma muidugu veel rohkem irnuma. Cal: "Aga hakkame siis minema?" suutsin vaid sellepeale noogutada. Istusime autosse kust leidsin ma mustad nahast autoistmed. Hakkasime siis kaubamaja poole sõitma või no nii ma vähemalt arvasin. Poisid rääkisid oma ette ning mina olin omas mullis ja kuulasin kõrvaklappidest muusikat. Ma ei imesta kui mõni arvaks et ma olen mingi emo, kuigi mulle see mõtte meeldiks. Mingi hetke pärast olime me kuskil metsa äärel, vaatasin poistele kahtlustavalt otsa. „Miks me siin peatusime?" Ash: „Sina ja Luke lähete siin maha." „Midaa? Miks?" Cal: „Sest on vaja!!!" „Ei no jah siis." astusin sealt kuradima ülbikute autost välja ja lõin autoukse pauguga kinni. Luke viipas mulle käega ning jah mis mul muud üle jäi kui ta järgi minna nagu mingi fucking saba. Olime jõudnud mingite kiikede juurde mis nägid õudusfilmide kiikedele sarnased välja. Aga ei no muidugi pidi Luke neist ühe peale istuma. Luke: „Isabella.." „See on mu nimi." Luke: „Ma ei tea võib-olla see tuleb sinu jaoks liiga ruttu aga ma olen sinusse armunud." vaatasin talle otsa pilguga sa teed nalja eks. Luke: „Ma ei tee nalja Bella.." „No sell juhul on mul kahju sulle seda öelda aga mu tunded sinu vastu pole vastastikku." Luke ilme muutus meeletult kurvaks, lausa nii kurvaks et mul hakkas tast kahju ja lihtsalt mainin ära mul ei hakka eriti tihti inimestest kahju. Korraks käis ka läbi mõtte et me võiks ju proovida kuid nii kui ma seda mõtlesin kuulsin ma lauset juba kõrvades. Luke: „Me võiks ju vähemalt proovida." „Kallis Luke ma ei saa oma tundeid sinu vastu sundida kuigi jah ma tunnistan mul olid vahepeal sinu vastu crush aga see möödus." Luke ilme muutus hetkelisest naeratusest nutu ääreni. „Okei Luke teeme nii et ma annan sulle nädal aega, kuis suudad mind sinusse armuma panna siis suudad kui ei suuda pole midagi teha." Lukele vist meeldis see idee kuna tal tuli minge ilge moosivarga nägu pähe. Vaatasin teda pilguga mida sa plaanid. Luke: „Isabella kas sa tuleksid minuga kohtingule homme kell 6??" „Mhm ma arvan et võib ikka." Selle peale Luke kallistas mind. Jutustasime päris kaua või noh poisid otsustasid et nad ei vasta meie kõnedele ning ei tule meile autoga järgi. Suht nummi neist. Aga ma ei ole selle vastu et Luke rohkem tundma õppida. Tundus nagu oleks koos viibitud aeg olnud vaid mõned minutid kuid tegelikkuses muutus see minutiteks mis tiksusid tundideni. Sada nelikümmend kaheksa minutit oli meie vestlemise aeg ning siis me nägime juba kaugelt musta Jeepi mis ei jää kellegile märkamatuks. Tundus nagu poistel oleks olnud väga naljakas aga minul ja Lukel oli tagasi tegemise plaan juba mõeldud. Meie plaan oli et.....
////////////////
Okei heloo ma tagasi seekord tervitused soojast Hispaaniast. Ma saan tänasest rohkem netti so te saate rohkem osi. Tegelt ma olen seda osa mingi kolm päeva teinud nii et ma loodan et see tasus ära.
-Armastan
