Võtsin vastu ja sealt kõlas mulle lause mis muutis mu elu igaveseks... "Tere ma helistan teile haiglast ja mul on teile halbu uudiseid..." "Mida mis juhtus? Kas see on midagi hullu?" Arst: "Teie vanemad..." "Ei nendega ei tohi olla midagi juhtunud palun õelge et see on prank." Arst: "Mul on kahju seda öelda aga teie vanemad on meie seast lahkunud." ma tundsin kuidas ma purunesin. Miks just praegu nad olid ju veel nii noored.. See lihtsalt peab olema nali. Pisarad voolasid just kui kosed mõõda mu põski. Ma pean teadma kus haiglas nad praegu on. Helistan sellele numbrile tagasi ning saan vastuse oma küsimusele. Tellin takso kuid ei tea kas mees saab mu jutust midagi aru. Jõuan vaid panna teised riided ja meigi maha võtta sest ripsmetušš mis oli enne enda iluks on nüüd enda koleduseks. Panen jalanõud jalga ja just kui lendan takso peale. Ütlen mehele aadressi ise samal ajal hingeldades. Soovin et ta kihutaks kuid ta ei tee seda. Vajun vastu aknaklaasi mis on sama külm kui mu süda praegu. Pisarad jooksevad koos õues oleva padukaga võidu. Näen kaugelt paistmas suurt valget hoonet mis on ilmselt haigla. Takso peatub maja ees. Annan takso juhile suvalise rahatähe ning sõnan et tagasi pole vaja. Uksest välja saades jooksen ma kiiremini kui kunagi varem. Olen läbimärg aga mind ei kotti see. Ustest sisse jõudes tunnen et enamus inimesi ooteruumis jälgivad mind. Minnes adminisaatori juurde küsin talt mis palatis on mu vanemad. "Palat number 324." Ei jõua teda tänada vaid torman kolmandale korrusele. Pole aega lifti oodata...lähen treppidest. Jätan astmeid vahele kuni libastun. Mul on valus aga mind ei huvita ma pean saama oma vanemate juurde. Lonkan kuidagi trepist üles. Koridor mis on valgem kui pulmakleit, mis pimestab silmad oma ereda valgusega. Loen numbreid 320, 321, 322, 323... ja siin see on palat 324. Astun sisse nagu oma koju kuid kui see oleks minu kodu ei läheks ma sinna kunagi. Vaatan neid kahte hingetut. Nutan juba mitmendat korda tänasel päeval. Mul on tunne et mul tekkib varsti vedeliku pudus oma pisardamise pärast. Võtan kätte isa käe ning ütlen " Isa miks sa pidid surema mul oli sinult veel niipalju õppida. Palun kas sa ärkaks ellu... Ma armastan sind issi nii et palun kas sa avaks oma silmad. Sinu positiivne omadus, sinu karmid sõnad kui ma esimest korda ennast täis jõin, sinu pikkad loengud mida ma ei suutnud sell hetkel hinnata....Ma jään sind igavesti igatsema armas issi..." kõnnin teisele poole voodit ning võtan kätte oma ema käe. "Ema, ma loodan et minu sünd ei teinud sulle haiget sest ma ei taha sulle kunagi haiget teha. Emme kas sa mäletad neid kordi kui sa mulle väiksena kleite tahtsid osta aga mina jooksin selle peale karjudes poest välja kuna vihkasin kleite. Nüüd ütlen sulle saladuskatte all et mulle meeldivad kleidid. Ma isegi ei tea kuidas sina ja issi mind välja kannatasite aga see on tore et te mind ikkagi armastasite. Loodan et teil saab taevas imeline elu...armastan teid kuni surmani." Selle lausega lahkun ma palatist. Uksest väljudes põrkan ma vastu valges kitlis naisele. "Tere kas te olete see tütarlaps kellega ma telefonis vestlesin." noogutan talle vastuseks ning loodan et sellest piisab. "Kindlasti tahte te teada kuidas teie vanemad surid. Teie ema suri mürgistusse mis tuleb mulle üllatuseks kuid teie isaga on teised lood. Tema tegi vabatahtliku surma...aa ja ta jättis ka teile kirja." Naine võtab kitli taskust välja valge ümbriku mis on ilma ühegi kortsuta. See ümbrik on just kui mõned minutid tagasi tehtud aga kahjuks mu silmad petavad mind. Otsustan et avan ümbriku kodus. Helistan ka oma vennale kes ei olnud sellest veel teadlik. Rääksin talle ära kogu loo. Poiss lubas et tuleb Austraaliasse. Tellin jälle selle nõmeda takso. Õues paistab ere päike mis põletab mu silmi. Näinud kaugelt tulemas seda kurikuulsat kollast autot. Takso peatub täpselt minu ees. Istun sisse ning ütlen oma "Kodu" aadressi. Autosõit on kuidagi lühem kui minnes kuid siiski siin ma olen. Vaatan seda maja mis pidi olema väikseks puhkuseks meie oma. Teen võtmetega ukse lahti. Astun sellele imelisele mustale põrandale ning võtan taskust ümbriku. Lähen kööki ja panen ennast valmis seda lugema. Rebin ümbriku katki kus sees on paber, raha ja veel mingi paber. Otsustan et loen kõigepealt läbi käsitsi kirjutatud kirja, kus seisab:...
***********************************
Tere mina jälle siin. Seekord siis natuke kurvem osa.. Aga noh saladus katte all ütlen teile et see oli vist ainuke asi siin raamatus mis seostub surmaga. Edaspidi ma loodan et ma kedagi ära ei tappa aga noh kes mind teab. Suured tänud ka kõikidele lugejatele ja votedele kes te inspireerite mind seda paska edasi kirjutama. Loodan et teile meeldis.~Armastan
