Road trip/eesti k.

6//Heleene

"Heleene, kas sulle ei aita juba?"küsis Liisa murelikult.

Ma ei teadnud enam ise ka mitmes klaas see mul oli. Mu keel oli juba pehme ja Liisa vaatas mind murelikult.

"Minuga on kõik korras."ütlesin puterdades.

"Äkki sulle tõesti aitab?"arvas ka Frank.

"Lõpetage ära!"hüüatasin ma. Ma tahtsin see õhtu täiesti vabalt võtta.

"Ja sina veel hoiatasid, et ma ennast täis ei jooks. Vaata, kes ennast täis jõi."tõreles Liisa minuga.

Pööritasin silmi. Jõin ära veel viimase tilga oma klaasist ja nõudsin seda juurde.

"Aitab nüüd, see läheb üle piiri. Ma viin su sinu hotelli tuppa."ütles Frank järsku.

Poiss tõusis püsti ja pani mu käe oma kaela taha. Ta pani oma käe mu seljale, et mind toetada.

"Frank, ma võin ta ise ära viia. Pealegi, vaevalt ta sulle praegu meie hotelli toa numbrit oskab öelda."ütles Liisa.

"Oskan küll! See on 211."

"Ma viin ta ise ära. Te võite siia jääda."sõnas poiss. Frank võttis veel mu koti ja me hakkasime minema.

Tänavale jõudes tundsin, kuidas ma tahaksin oksendada, kuid ma hoidsin end tagasi. Ma ei tahtnud poisile peale oksendada.

"Mul on paha olla, Frank."pomisesin ma. Õnneks Frank sai kätte meie toavõtme ja me läksime lifti.

"Pea veel vastu, eks? Me oleme kohe kohal."

Frank keeras ukse lahti, ma viskasin kontsad nurka ja jooksin vannituppa. Tundsin, et mul hakkas peale oksendamist kergem. Loputasin oma suu puhtaks ja vedasin ennast voodisse.

"On sul nüüd parem?"küsis Frank. Ta istus mu voodiserval, samal ajal kui ma voodis lamasin.

"Jah. Mis mul arus oli?"

"Meil kõigil juhtub vahepeal."

"Liisa jäi nüüd Karliga üksi sinna ja..."

"Rahu, nendega ei juhtu midagi. Pealegi, Karl ei tee talle midagi."

"Oh issand. Mu pea lõhub."

"Jää lihtsalt magama. Ma olen nii kaua siin, kuni sa uinud."

"Sa ei lähe enne ära. Lubad?"

Frank naeratas. "Luban."

Naeratasin ja sulgesin siis silmad.