Road trip/eesti k.

30// Liisa ja Heleene

Heleene

Kui me Tallinna lennujaama jõudsime, võtsid mind vastu mu ema ja isa. Liisal samuti. Kallistan neid ema ja isa kõvasti, sain alles siis aru kui palju ma neid tegelikult igatsenud olin.

"Mul on nii hea meel teid näha."sositasin ma neile.

"Meil sind ka, kullake."sositas ema vastu.

"Kodus ootab sind suur šokolaadi kook, mille ema just sinu tagasituleku jaoks küpsetas."ütles isa naeratades.

"Ma juba ei jõua ära oodata, kui ma seda süüa saan."

"Ja meie tahame sinu seiklustest kuulda."

Kui ma koju jõudes olin suure šokolaadi koogi tüki ära söönud, läksin kohe oma tuppa ja otsisin kohvrist üles Frangi kirja. Avasin selle natuke värisevate kätega ja asusin lugema.

"Kallis Heleene

Ma tean, et ma rikkusin meie vahel kõik ära ja ilmselt oleksin pidanud kohe Sulle Vanessast rääkima. Kuid ma rääkisin tõtt, meie vahel pole ammu kõik hästi. Ja ma jätsin ta maha.

Anna andeks, et ma kohe ei rääkinud. Anna andeks, et Sulle haiget tegin. Ma loodan, et ma näen Sind veel. Ma pean Sind nägema, ma tahan meile uut võimalust. Loodan, et Sa suudad mulle andeks anda. Ma loodan, et me kohtume veel kuidagi ja et me saame teise võimaluse. Mul oleks kahju, kui seda ei juhtuks.

Muide, ma armastan Sind!

Sinu Frank."

Ta armastab mind. Naeratasin ja panin kirja tagasi ümbrikusse.

"Heleene, tule nüüd alla ja räägi meile oma seiklustest!"

Peitsin kirja ühte karpi ja jooksin siis elutuppa.

Liisa

"Jaa, ma juba tutvustasin Karli neile. Nad ütlesid, et ta tundub väga armas poiss,"rääkisin Heleenele.

"Seega, teil on nüüd kõik hästi?"kostus telefonist.

"Väga,"laususin,"ohh, see reis läks nii ruttu.. Ethanilt oli mulle kiri, aga ma ei ava seda. Ma lihtsalt ei taha, võib-olla kunagi hiljem,"

"Noh, poleks väga vaja, et tunded Ethani vastu jälle välja lööksid, ning et.. Mida iganes. Igatahes, on väga tore, et teil on Karliga nii hästi. Tehke beebisid hästi palju,"

"Hahaha, küll sa oled üks naljanina,"naersin vaikselt.

"Aga okei.. ma lähen nüüd. Musid kallid,"

"Sulle ka,"

Vajutasin kõne kinni. Panin telefoni öökapile ja vajutasin teleka käima. Karl läks just 20 minutit tagasi ära. Vaatasin oma väikest kassi, kes mu voodis kerra ennast tõmbas ja magama hakkas jääma. Tegin talle väikse pai ja mõtlesin minna alla, et juua võtta.

Suve lõpuni on aega veel kaks kuud. Ma loodan, et need nüüd väga metsa ei lähe. Seda pole vaja.

Naeratasin endamisi nähes sõnumit Karlilt. Kallasin mahla omale klaasi ja läksin üles, oma tuppa tagasi.

Panin teleka käima ja pugesin teki alla.

See suve esimene kuu oli imeline.
Loodan, et ülejäänud kaks kuud on imelisemad.
_________________________________

see oli siis selle raamatu viimane osa :)