Kättesaamatu

Uued klassikaaslased

(üleval Skylari maja)

Ärkasin ülesse selle piniseva hääle pärast. Mulle vist meeldib ennast piinata, sest muidu ma paneks oma äratuskella helinaks oma lemmik laulu nightcore - escape, aga no jah.. Mis pandud see pandud.

Tõusin väsinult enda imepehmest voodist püsti ja sammusin enda hommiku rutiini tegema. Minna magama kell 3 öösel oli paha mõte arvestades, et mu äratuskell äratab mu kell 6 hommikul ülesse.

Kui rutiin sai tehtud, läksin enda garderoobi. Sealt valisin ma endale mustad lõhkiste põlvedega teksapüksid, musta topi, mustad sokid ning mustad high heelsid. Siis läksin ma alla, et köögist võtta õun. See tehtud läksin esikusse. 

Seal panin ma endale musta nahktagi peale ning võtsin oma musta koolikoti. Te vist mõtlete, et ma mingi emo, aga lihtsalt must värv on mul viie aastaseslt olnud lemmik värv. Valmis sättinud ja õuna ka vahepeal ära söönud võtsin ma oma auto võtmed ja läksin välja. 

Alguses ma muundusin ennast hundiks ja jooksin läbi oma territooriumi, et olla kindel, kas teisi minu territooriumil ei viibi. Kui see tehtud läksin ma tagasi enda maja ette ja muundusin tagasi inimeseks.

Siis ma sammusin garaaži kus paiknes mu kulla-kallis auto -matte black lamborghini aventador LP700-4-. Tegin autovõtmetega ta lukust lahti ja hakkasin sõitma kooli poole. Kuna ma elan siin metsas üksi, siis ma saan siin vabalt rallitada.

"Mida kuradit!" pidurdasin ma järsku, sest minu ette ilmus teine auto. Mida asja? Ma elan ju siin üksi ja kellegil pole ka vaja siin metsas elada. Ma katsusin sõita sellest tüüpist mööda, kes iganes ta ka poleks ja kui ma sain tast mööda, vajutasin ma pedaali põhja. Ma naudin kiireid sõite.

Kuna kool on linna servas -minu pool- ja ma sõitsin max kiirusel, siis ma jõudsin kooli 3 minutiga, kuigi minu maja asub kaugel sügaval metsas. Ma parkisin oma auto ida-parklasse ja astusin autost välja. Panin auto uksed lukku ja hakkasin sammuma kooli.

Kui ma alles tulin siia kooli -umbes 15 aastasena-, siis ma tegin õpilastega sõlmimise. Et ma ütlesin, et ma olen libahunt ning nemad peavad seda iga eluhinna eest seda varjama. Kui on abi vaja, siis need õpilased alati pöörduvad minu poole.

Kahjuks aga on pooled juba ära läinud ja palju uusi õpilasi juurde tulnud, kes ei saa aru miks ma olen selline kiusaja. 

Kui ma astusin kooli peauksest sisse, siis minul oli kõikide õpilaste pilgud. Mõned heaks kiitvad, teised aga halvaks kiitvad. Ma nagu tavaliselt ei pane neid pilke tähele ja sammun edasi, endal tuim nägu peal.

Kõndisin enda kapi juurde ja seal mind ootasid juba Victoria ja Aurora. Me kallistasime ning kuna meie kapid asuvad üksteise kõrval, siis me võtsime matemaatika tunni asjad -see on meil esmaspäeval 1 tund- ja läksime matemaatika klassi juurde.

"Kuule Skylar, kas sa tead, et meie klassi tulevad 3 uut poissi?" oli Victoria vaimustuses. "See on ju tavaline asi, mis seal ikka parata on. Teil vähemalt veab, et te olete tavalised inimesed." sosistasin ma viimase lause, et teised õpilased ei kuuleks.

"Jah, aga olla nagu sina on üpriski huvitav." ütles see vastu Aurora. Ma raputasin ainult pead ja mu näol ikka paiknes see tuim olek. Kui kell helises, siis me astusime kõik klassi. "Ma istun täna sinu kõrval Skylar, sest noh, ise tead, et äkki keegi uutest istub su kõrvale, kuigi see meeldiks hoopis Victoriale." ütles mulle muiates Aurora. Ma noogutasin ka oma pead, kerge muie katmas mu nägu.

Sisse astus õpetaja ning kolm uut tulnukat ning kõik tormasid oma kohtadele. Mina ja Aurora istume kõige tagumises aknapoolses reas. Minu ees aga Victoria. Loodame, et tema kõrvale ei istu keegi, aga noh Victoria kindlasti tahab, et istuks.

"Tere õpilased! Meil on täna kolm uut õpilast. Palun tutvustage end." palus mata õps uutelt. 

"Tere! Mina olen Liam Jackson, ma olen 19 aastane, tulin Uus-Meremaalt. Minust paremal on John Johnson, ta on 18 aastane, ta on ka Uus-Meremaalt. Minust vasakul on aga Luke Smith, ta on 20 aastane ning ta on ka tulnud Uus-Meremaalt." rääkis, siis minuarust nende liider paksud huuled, kõik tüdrukud hakkasid sosistama ning rääkima, et oi kui hotid poisid ja nii edasi. 

"Noh, mis hüüdnimesi sa neile mõtlesid välja kah?" küsis Aurora sosinal samal ajal muiates. "See nende 'liider' on paksud huuled, see niinimetu John on imelik ning see viimane on imelik nägu. Loodan, et meeldib." muigasin ma vastu. Me vaikselt itsitasime.

"Tohoh, kas preili Heart hakkas itsitama? Mis itsitate siis?" muigas meie mata õps. "Noh, meie kulla-kallis Skylar tegi uutele hüüdnimed." rääkis Victoria, kes oli meid pealt kuulanud, aga ma ei pane talle pahaks.

"No-noh, kas võiks kah mõnd esitada?" küsis õps järgmise küsimuse, minu üllatuseks. "Noh, see nende 'liider' on paksud huuled, niinimetatud John on lihtsalt imelik ning see kolmas on imelik nägu. Ei midagi muud. Ma võin veel õelamad hüüdnimesi välja mõelda, kui on vaja." muigasin ma rahulolevalt.

"Olgu, praegu jah ei ole veel vaja, aga kui nende hinded on halvad, siis võiks jah neid karistada natukene. Aga palun otsige endale vabad kohad ja  alustame tunniga." tõusis õpetaja püsti, kontrolltöö lehed käes.

Victoria kõrvale istus see imelik nägu. Meie kõrval lauda istusid, siis see lihtsalt imelik ning paksud huuled. Õnneks ma istun akna juures. Vaene Aurora. Sama aeg kui ma tundsin Aurorast kahju, oli õps juba meile meie kontrolltöö lehed ära jaganud.

Ma sain enda töö tehtud 5 minnutiga. Oleks saanud ka kiiremini, aga perfektne kirjutamine ning vormistamine võtab aega. Kõndisin õpetaja juurde ja andsin talle oma töö ära.

Ülejäänud päev oli täitsa tavaline ainult, et need kolm tüüpi vahtisid tihti meid kolme. Terve päeva jooksul oli meil 8 tundi ning 4 kontrolltööd. Kas pole hard või mitte? Minu jaoks ei ole, aga inimesed on erinevad. 

Ma jalutasin oma bestudega kooli peaukseni, kui ma küsisin neilt: "Kas te tahate kuskile minna või, et ma sõidutaksin teid koju?". "Me tahaks sinu juurde minna. Su maja on lic nii perfect." ütles Victoria olles ise vaimustuses. "Olgu, lähme, siis minu juurde." vastasin ma muiates.

Kui me astusime minu autosse, siis ma kohe panin ka käima mussi -Nightcore - Things Are Gonna Get Better- ja ma startisin kummivilinal parklast välja sõites. "Hahahaha. Nägid neid kolme? Nad vaatasid meid selliste suurte silmadega, kui sa sastartisid, et oleks praegu nagu maha tehtud." naeris Aurora kõht kõveras. 

"Aga kas ma ei teinudki neid ära? Minuarust ma tegin küll." mugasin ma rahul olevalt ning nautisin seda auto kiirust.

__
__

Loodan, et esimene osa meeldis.

Klaarika🍁