Lugu räägib libahundi tüdrukust Skylar Heart. Skylar on 18 aastane, pikkade tumepruunide juustega ning siniste silmadega. Skylar on koolis nohik, aga noh ainult hinded nii ültevad, sest ta on üks kiusajate moodi. Talle ei huvita kellegi arvamus peal...
Täna on, siis see kaua oodatud 1.september. Kui te küsite, et mis me eile siis pärast kallistamist tegime, siis vastus on selline. Et tegelesime edasi oma asjadega ja õhtul kell kaheksa tegime filmiõhtu.
Kui olla väga aus, siis praegu ma vaatan oma kapiga tõtt ja saan aru, et kleite mul siin majas pole. Seega panen selga enda lemmik outfiti.
Oups ! Cette image n'est pas conforme à nos directives de contenu. Afin de continuer la publication, veuillez la retirer ou mettre en ligne une autre image.
Kui see tehtud, läksin ma alla kööki, et midagi süüa. Seal ootas mind juba meie kokatädi Maria. Ta on väga tore ja sellepärast ma palkasingi ta meie juurde. Lisaks sellele on ta siin töötanud juba 10 aastat ja siiamaani pole veel kellegile meie saladust ära rääkinud.
„Tere hommikust, Sky!“ tervitas mind Maria sooja naeratusega. „Tere hommikust! Mis täna söögiks meil on?“ vastasin ma ka naeratusega samaaeg istusin laua taha toolile. Köök on meil suur. Siin on suur laud ja selle ümber 10 tooli, aga muidugi on meil olemas söögituba, sest meid ju palju. Siis siin on ka kaks elektripliiti ahjudega, mikrolaineahi, suur külmkapp, me sööme siin väga palju ja veel ka palju.
„Kas sa kuulasid, mis ma ütlesin sulle?“ naeris Maria minu peale. „Oih, vabandust. Ma olin oma mõtetes,“ sügasin ma oma kukalt ebamugavusest. „Pole hullu. Aga ma ütlen, siis uuesti. Täna tuleb meil hommikusöögiks viinamarja mannapuder viinamarja moosiga. Ja kõrvale piim,“ asetas Maria mulle toidud ette.
„Ohsa nämma, see näeb välja nii maitsev! Head isu!“ olin ma vaimustuses. Maria, siis liitus minuga, sest ta teab, et ma nõuan, et ta sööks koos meiega. „Head isu!“ pistis Maria endale esimese lusika suhu.
Kohe liitusid meiega ka Erich, Markus, Johannes, Luke ja Ben. „Tere hommikust ja head isu!“ karjusid nad kooris ja hakkasid ka sööma. „Kas oled valmis, Luna?“ küsis Erich minu käest. „Ja ikka, mu ori,“ mõnitasin ma teda. Selle peale me kõik naersime.
Nii me, siis läksimegi, viiekesi, garaaži. „Kas läheme McLarenitega?“ küsisin ma teistelt. Kõik karjusid ja, seega me läksime kooli kuue McLareniga. Loodame, et keegi ära ei minesta.
-Kooli lääne parklas-
„Kas sa nägid seda Sky?“ küsis Erich. Kui teid huvitab, kuidas me suhtleme omavahel, siis meie autodes on pandud midagi raadiote sarnaste asjad, mis on ühendatud meie 6 autoga. „Ei näinud, aga mis on siis?“ küsisin ma huvi tundes.
„Mäletad seda tüdrukut, kes oleks äärepealt maganud Johannesega?“ venitas Erich kavalalt. „Oo jaa, teda on võimatu ära unustada,“ muigasin ma omaette. „Palun unustame selle olukorra ära,“ tundis Johannes häbi. „Igatahes ma nägin just praegu, kuidas see tüdruk minestas ära, kui nägi meie autosi,“ muigas tüüp.
Me kõik naersime peale Johannese, tal arvatavasti veel tema vastu tunded alles. Kuigi meil on selle kohta üks väike reegel, millega on kõik rahul, aga see selleks. Astusime sünhrootselt autodest välja, muigasin. Panin auto uksed lukku ja ootasin teised ära.
„Ma tõotan, et see kooliaasta tuleb vägagi huvitav,“ ütles Ben, kui me astusime kooli peaustest sisse ja kõikide pilgud olid meil. Ja juba eemalt ma nägin kahte jooksvat plikat.
„Tsau! Me Auroraga juba arvasime, et sa ei tulegi täna kooli. Muide sind on alati nii lihtne üles leida,“ itsitas Victoria. „A kuule, kas sa tead miks meie kooli hiireke, kes ei olegi hiireke, minestas ära?“ küsis Aurora. Ja siis nad mõlemad vaatasid mu selja taha, kus paiknesid 5 poissi.
„Esiteks, tsauki bestud! Teiseks ta lic nägi korraga 6 uuemaid McLareneid ja kolmandaks need on Erich, Markus, Ben, Luke ja meie armupuntrakke Johannes,“ viimase lause peale keerutas Johannes silmi kergelt punastades, sest ta teadis, millest ma rääkisin.
„Palun ärme räägi sellest,“ anus Johannes. Ma vabandasin ta ees, sest ta ju ikkagi mu klanni liige ju. Siis liikusime lockerite juurde. Ma tegin kõike, et me kuuekesi oleksime kõrvuti ja mul õnnestuski seda teha.
Võtsime mata asjad kaasa ja hakkasime liikuma teise korruse peale koridori lõppu. „Küsimus. Täna on ju 1.september ja nagu tavaliselt on aktused ja bla bla bla, kokkuvõttes lühike päev ilma tundideta. Miks, siis siin koolis on tunnid ja aktust ei ole?“ oli Markus segaduses.
„Markus, see on sellepärast, et kunagi ammu muutis Sky natuke selle õppeprogrammi ära. Ja tänu sellele see kool lõppeb ka paar nädalat varem, kui teised koolid,“ vastas Erich minu eest ära. See oli jah väga hea idee.
---
Kui me jõudsime klassi valisime endale istekohad aknaäärde. Kõige taga mina ja Erich, eespool Aurora ja Victoria, nende ees Marcus ja Ben ning omakorda nende ees (mitte õpetaja vastas) olid Johannes ja Luke, terve meie meeskond on alati tubli olnud.
„A kuule Sky, kas sa tead, et meie klassi tulevad 3 uut õpilast?“ küsis Victoria minult. Kuna tulevik on juba muudetud, siis võiks seda veel rohkem muuta. „Ja ikka tean,“ vastasin neile nagu täitsa tavaline asi oleks just juhtunud.
„Kuidas? Sky ega sa kogemata haigeks ei jäänud? Kas sa tahad jätta mind siia üksinda igavlema?“ ehmus Aurora mu öeldu peale. „Ei minuga on kõik korras, sest need on ju minu 6 McLarenid,“ naersin. „No vaata, ma jälgin sind,“ tegi Aurora nalja.
Kui kell helises, astus õpetaja kolme õpilasega klassi. „Tere õpilased! Olete juba jõudnud 11.klassi ja teid on üle 28 õpilase. No ja täna liituvad meiega veel 3 õpilast, kelle nimed on Liam Jackson, John Johnson ja Luke Smith.“ tervitas õpetaja meid ja, kui ta ütles mingi poisi nime, siis too tõstis käe ülesse, et õpilased ikka teaksid keda ihaldada.
Vaatasin, et Victorial oleks peaaegu ila hakanud suust tilkuma ning Aurora silmades oli mingi sära. Luke ja Liam istusid ukse juurde ja John istus natuke tahapoole ühe tüdruku kõrvale.
