Kättesaamatu

Piin või kurbus?

Victoria vaatenurk

"Ma kuulen kuidas ta laulab! Vasakule!" hüüdis Aurora. Nii me ka tegime. Hääl muutus aga aina kõvemaks, ehk siis me jõuame ligemale. Ma kuulen Sky lauluhäält esimest korda viie aasta jooksul. Uus avastus.

"Ta hääl on ilgelt perfektne. Jääme siia, nii igaks juhuks. Tahaks kuulata tema laulmist selle viie aasta jooksul kah." sosistasin ma. Kõik noogutasid. Poistel olid segased pilgud peas, aga ma arvan, et neile on ka tore kuulata mussi.

Skylari vaatenurk

Samal ajal kui ma laulsin, mõtlesin ma oma perele. Ema, isa, minu kaks debiili -ma mõtlen kaht vanemat venda-, nad kõik surid. Vennad küll ei olnud, siis meiega. Aga nad olid Rootsis klassireisil.

Nad pidid just mu sünnipäevaks tagasi tulema, aga neid ründasid ka libahundid. Nad kindla peale katsusid võidelda, aga nad on minust ainult mõned sekundid vanemad. Ma olen ainuke, kes jäi ellu Hearti perekonnast.

Suur, soolane pisar jooksis alla mööda mu  põske. Kui ma lõpetasin laulmise, kuulsin ma võsa taga hääli. Ma tõusin kiirelt püsti, muundusin hundiks ja jooksin taas nii kaugele, kui võimalik.

Õnneks ma olen seda libahundi rassi, et ma ei pea ennast paljaks kooruma. Milliste riietega ma moondun hundiks, sellistega ma moondun ka tagasi inimeseks. Riided jäävad terveks, hundi vormis pole neid näha. Vähemalt seegi hea.

Läheb pimedaks. Ma jõudsin suure kaljule, kust võis näha kaunist täiskuud. Maistusin ja hakkasin uluma. Pöördudes sellega oma vanemate poole, et rääkida kuidas ma piinlen siin iga päev. Tunnen kuidas kolm hunti hiilivad mu juurde.

"Teil muud kah teha pole, kui mind jälitada?!" nähvasin ma neile, taas inimeseks muutudes. "Kuidas sa said aru, et me oleme su ligidal?" küsis Liam imestunult, kõik kolm muutusid tagasi inimesteks.

"Ma olen kardetuima hundi pere tütar, ainuke kes ellu jäi, ma ju pean midagi oskama, et ellu jääda. Ning teie haisu on tunda kilomeetri kauguselt." rääkisin ma nendega samal ajal pöördudes tagasi kuu poole.

"Kui sa mõtled teha eneseka, siis me püüame su kinni." rääkis John minuga, nagu enda lapsega. "Päris hea idee. Aga mulle meeldib rohkem minu päris ema, kui sinu näitlemine." ütlesin ma tuimalt alla vaadates. Päris järsk kalju, ma ütleks.

Poiste juurde kõndisid ka mu 'õed'. Nad lihtsalt hoolitsevad minust palju. Seega nad väärivad sellist tiitlit. "Palun, Sky, tule tagasi koju. Me teame kõik kui sitt tunne sul praegu on, aga me aitame sind. Palun tule tagasi." rääkis Victoria olles nutu äärel. Mul on kahju teda nii vaadata.

"Ma tulen tagasi ainut sellepärast, et te kaks nutma ei hakkaks. Aga hüpake peale." viipasin ma oma seljale tüdrukutele, sama aeg hundiks muundudes. Nad särasid rõõmust, mulle meeldib neid sellistena näha.

Heartide perekond on väga haruldane ning üli tugevad, sellepärast meid taheti ära tappa. Kõik Heartide perekond  on hundivormis valged, kaunid, valgete silmadega ning kuskil kahe meetrised. Samal ajal kui teised tava libahundid on kuskil meeter üheksakümmend viis max. 

Luke vaatenurk

Ma vaatasin kuidas Skylar muundus hundiks. Mul jäi suu lahti. Kas legend on siis tõeline? Et kõige võimsamad ja haruldasemad hundid on Hearti perekonna verega. Ma arvasin, et see on fake legend, nagu tavaliselt on, aga see on ikkagi päris.

Me poistega muundusime ka huntideks ja jäim vaatama, kuidas Victoria ja Aurora säravate silmadega istusid Skylari seljas. Neil on vist tore olla. Skylar hakkas tasakesi jalutama tema kodu poole, meie järgnesime talle järgi.

"Pole ammu, lihtsalt hundivormis niisama kuskil jalutanud." ütlesin ma kõikidele. "On jah vaja vahel ka mingit vaheldust." vastas Liam. Teised lihtsalt noogutasid. "Ja mina veel arvasin, et need kaks ratsutajat on ka libahundid." podises John enda nina alla.

"Me kõik kuulsime seda väga hästi. Ning me oleme palunud Skyl, et ta teeks meist libahundid, aga tema vastab ainult-" "-, et pärast hakate ise seda kahetsema. Ma olen kuri, ma tean. Aga see on teile endale parem." segas Skylar Victoriat.

Skylari vaatenurk

Kui me jõudsime mu maja juurde, siis kell oli kuskil 4 paiku, öösel. Kolm tüütu putukat tahtsid mulle ööseks jääda, kuna Victoria ja Aurora jäävad.

Peale pika anumist ma andsin alla. Praegu ma olin köögis, toetusin vastu köögikapi, jõin kuuma piparmündi teed ja vaatasin aknast välja.

Tundsin ninaga, et üks poistest tuleb siiapoole. Vaatasin järsku seljataha ning mulle vaatas vastu Liami nägu, täpsemalt tema ehmunud nägu. Muigasin selle peale.

"Ja mis meie Miss Heart soon teeb nii hilja?" küsis muigav Liam. "Kuna homme kooli me keegi ei lähe, siis ma naudin üksindust ja joon piparmündi teed." vastasin ma talle.

"Kas võib ühineda?" küsis ta uue küsimuse. "Oleneb mida sa selle all mõtled." ütlesin ma ikka aknast välja vaadates.

"Piparmündi teed juua ning sinuga aega veeta." ta katsus minuga silmsidet luua, aga ma ikka vaatasin tuimalt aknast välja. "Olgu." sulgesin ma silmad ning nautisin piparmündi teed.

"Tore." ta naeratas ning tegi endale ka piparmündi teed. "Sa ju tead, et teed juuakse ilma suhkruta." vaatasin ma teda, kuidas ta kaanib 'oma' tassi suhkrut.

"Magus tee on palju parem kui mõru tee." muigas too ja hakkas enda teed jooma. Ma muigasin, sest ta oli arvatavasti liiga palju suhkrut pannud. "Kurat..." vandus ta.

Kui me lõpetasime oma tee joomise, natuke ka rääkinud vaatasin ma kella, mis näitas 6:30 ning sellega ma otsustasin kobida oma tuppa magama.

"Ma lähen nüüd enda tuppa. Sa võid minna tagasi külaliste tuppa magama." teatasin ma poissi. "Head ööd!" ütles ta. "Ööd." vastasin ma.

Klaarika🍁