Kättesaamatu

Hirmus algus ja armas lõpp

Skylari vaatenurk

„Sellisel momendil on iga idee, suurepärane idee. Lao aga välja," ütlesin ma kindla häälega. „Noh-" hakkas Erich juba rääkima, kui sisse tormas üks mu klanni liige, Natalia.

„Luna, meil on väike probleem..." venitas Natalia aega. "Milles on, et isegi koputada ei osata?" küsisin ma kulm üleval. „Noh asi on selles, et me saime teada millal ja kuhu tulevad meie vaenlased," vastas ta vabandavalt.

Ma seedisin infot ja ütlesin aitäh. Sellega läks ka Natalia ära ja me jätkasime vestlust Markusega ja Erichiga.

„No mu plaan oli selline, et mõned, äkki 5 tükki, meie klanni liiget läheks homme sinuga kooli, soovitatavalt meessoost. Ning kui need poisid hakkavad sinuga rääkima, siis me lic tuleme sinu ümber ja viime su kuskile mujale," pakkus Erich oma idee välja.

„Päris muljetavaldav idee... Mulle sobib. Nüüd on vaja ainult valida 5 meie liiget. Kaks olete kindlasti teie, aga veel tahaks ka teiesuguseid," hakkasin mõtlema keda võiks homme kaasa võtta.

Pika aja jooksul, mil me kolmekesi mõtlesime järsku keegi koputas mu uksele. „Jaa, sisse!" karjusin ma ikka veel oma mõtetes olles. „Tere, Luna. Palun vabandust, et me kuulasime pealt, aga me tahaks olla su 'turvad' homme," ütles arglikult Johannes.

Johannese taga olid veel Luke ja Ben. Ma mõtlesin natukest aega ja noogutasin neile. Kohe oli arusaadav, et nad olid õnnelikud. „Aga asi on, siis otsustatud. Olete vabad," lõin ma käsk kokku.

Kui ma jäin oma kabinetti üksinda, hakkasin ma mõtlema, mille jaoks ikkagi oli see ennustus. Kas ees on tulemas mingi sõda, et nüüd on vaja Lunale Alfat? Seda ma küll ei tahaks uskuda. Aga noh, mida teha...

Nende mõtetega tõusin ma toolilt püsti ja sammusin ukse poole. Kui ma tegin ukse lahti, lendas keegi mu poole ja selle tõttu ma kukkusin põrandale.

„Ai!" tundsin valu torget seljal. „Palun vabandust, Luna," tõusis Luke mu pealt ära. Nüüd ma vähemalt sain hingata, aga see ühele poole. „Mis siin toimus, et sa pidid minu peale lendama?" hõõrusin oma pead, samaaeg katsudes istuli minna.

„Keegi sai elektrišoki kätte ja tulistas sellega Beni ning tema seejärel lõi valust mind, mille tagantjärjeks on teie otsa lendamine," kraatsis Luke kukalt.

„Aitäh, et olid aus. Selle eest sa ei saa karistust. Aga see inimene ja Ben saavad küll karistuse," vaatasin ma Lukele otsa ja tõusin püsti, „pluss nüüd ma pean veel ka minema meie medõde juurde, et ta vaataks mu selja üle,"

„Ma vaatan, et Ben üldse, siis ei hoidnud oma jõudu," vaatasin ma auke põrandal, kui me Lukega trepist alla kõndisime. Ma kuulsin vaidlemist, mida ma olen alati vihanud.

Bella jookseb minu juurde ja hakkab hädaldama: „See oli Sander! Ta sai kuidagi moodi elektrišoki enda kätte." Jalutasime nüüd kolmekesi elutuppa, kus kõik see värki toimus.

„Kes sai selle elektrišoki?!" vaatasin kurjalt kogu rahvale, kes olid elutoas. Kogu seltskonna keskel oli Lucca. „Ja, mis siin, siis täpsemalt oli juhtunud?" ootasin vastust Luccalt.

„Noh, me mängisime tõde ja tegu ning kui pudel näitas minule otsa, siis ma valisin teo ja mu ülesandeks oligi võtta elektrišoki ja sihtida sellega kellegisse," vaatas Lucca maha.

„Ja selle tagajärjel sihtis ta Beni ja too näitas kogu rahvale oma jõudu.“ vaatas Galeb kurja pilguga Luccat. „Aga mina pole selles süüdi! See oli Sander, kes andis mulle sellise teo ja elektrišoki!“ läks Lucca kurjaks.

„Olgu tasa. Te teate ju, et ma vihkan vaidlemist. Ehk äkki te vabandaksite omavahel ja elame tavalist elu edasi? Minuarust see on küll hea idee.“ ma lausa puutusin oma pilguga Sanderit, et ta mõistaks, et nii on parem.

„No olgu.“ laususid korraga Sander, Lucca ja Luke. „Palun vabandust!“ laususid nad taas kooris ja tegid gruppi kalli. Aga teised ei jäänud rahule ja läksid neile veel lisaks.

Ehk lõpp kokkuvõtteks on nüüd meil elutoas hiigelsuur kamp, kes kallistavad üksteist. Ja seal hulgas ma liitusin nendega, sest miks mitte. Me kõik ju armastame kallistamist ja sõprust.