Kättesaamatu

"Kes kurat sa oled ja kus me oleme?!"

Johannese vaatenurk

Mulle on selle väikse ajaga tulnud plaan pähe, kuidas saaks välja mindud. "Kuulge me peame hakkama ära minema, sest aeg hakkab otsa saama ja muidu meil ei jää aega pesemiseks," ütles Victoria, kui oli oma jäätise ära söönud. Appi! Ma olin sellest täitsa ära unustanud. "Aga lähme siis. Nagunii need kolm peavad veel siin olema, sest nad alles tulid siia," muigas Luke õelalt.

"Ja mina, siis veel mõtlesin koguaeg, kuidas siit välja saada..." solvusin ma teiste peale. "Kuule ega meie pole süüdi, et sa ei rääkinud meiega sellest. Meie lihtsalt ootasime, millal aeg otsa saab ja aitäh Skylarile, et ta ütles, mida me pidime tüdrukutele välja tegema. Nad on iniigi praegu ta peale solvunud seega sina, rikkur, pane oma tola aju kinni ja tark aju käima, oleksime selle eest väga tänulikud," rääkis Luke mu peas. Ma sain aru, et võibolla ma olen ära hellitatud enda poolt, aga midagi pole parata.

Läksime siis riietus ruumidesse, muidugi poisid ja tüdrukud eraldi, kuigi oleks ikka nendega koos minna tahtnud, sest poisid soovivad ju ikka selliseid asju näha. Kõndisime algusesse, kus me saime rätikud ja kappide numbrid ka andsime need ära ja tänasime kassas olevat naist. Suundusime ustest välja otse autode poole. Autod särasid päikese käes, see oli nii ilus vaatepilt. "Aurora ja Victoria lähevad sinuga Johannes. Meile tuli just sõnum, et on abi vaja," ütles Ben autosse istuvalt. Ma sain aru millest toimub ka käivitasid autot.

Skylari vaatenurk

Paganama vampiirid! Kas nad siis aru ei saa, et mul praegu pole nende peale aega raisata!? Muutusin hundiks ja hakkasin ründama neid vastikuid vampiire. Verd lendas igale poole. Meid oli ainult kolm, kuigi kaks tükki peavad veel juurde tulema, aga neid on ikkagi siin mitukümmend. "Skylar, pea meeles, et sa üle ei pinguta!" tuletas Erich mulle meelde. Viimane kord, kui ma pidin võitlema kaotasin ma liiga palju jõudu ja nüüd ma katsun mitte teha sama viga. Aga vahest see on nii võimatu, kui sulle tuleb meelde vere maitse.

"Skylar Heart! Millest ma sulle rääkisin?!" pahandas Markus mu mõtetes. Ilmselt nad praegu mõlemad loevad mu mõtteid seega, terekest, mina alla andma küll ei hakka! Tapan kõiki, kes mu ette jäävad, üksteise järel. Ma ei tea, kui palju ma olen neid tapnud, aga palju. Tunnen kuidas minus hakkavad kasvama jälle need samad instinktid, aga ma ei hakka neile alla andma! Ma olen tugev! Ma olen ju Heartide pere ainuke allesjäänu!

Markuse vaatenurk

Lugesin Skylari mõtteid, oh ei ta tahab jälle teha seda sama viga, mis eelmine kordki. Ja kuna ma kuulsingi suurt prantsatust. "Markus mine talle appi, neid on jäänud ainult 5 tükki seega ma saan hakkama!" karjus Erich. Nii ma tegingi, läksin meie Luna juurde ja katsusin tuvastada seda minestus kohta. Ilmselt mingi vampiir katsus tal seda kohta. Seda saab ravida ühe salviga, mis on ainult meil, sest teistel pole seda vaja. Erich jooksis juba minu juurde ja ma muutusin inimeseks. Sama tegi ka Erich, kuna ta sai aru, et tunda teda pole, seega lihtsalt otsime.

Skylari vaatenurk

Ma hõljusin. Mulle ei meeldi see tunne. Kus ma olen? Ja miks ma siin olen? Mitusada küsimust ja ühtegi vastust. Katsun tuvastada ümbrust, aga siin pole midagi. Ainult üks suur lõpmatu must tühjus. Kas ma olen põrgus? Miks ma peaks siin olema, kui ma ei ole midagi halba teinud? Ja millal ma saan juba oma vastuseid kätte?! Mul hakkas juba vaikselt kopa ette viskama, aga just siis nägin ma kaugustes midagi valget hõljuvat. A ja vabandused minu poolt, ma hõljun siin oma inimkehas ja mul on verised riided, normaalne ju.

Hakkasin kogu poole ujuma, sest muud moodi ma ei oska siin liikuda, aga siis mind pani võpatama üks asi. Need olid neli sõna. "Ära tule mulle lähemale!" karjus see kogu mulle. Ma tõsiselt pingutasin oma silmanägemist, et aru saada, kes see on. Aga tõsiselt, see asus rohkem, kui 25km kaugusel ja teda oli nii hästi kuulda nagu ta oleks mu kõrva juures. "Kes kurat sa oled ja kus me oleme?!" sain ma kurjaks, sest mulle eriti ei meeldi, kui mind kästakse.

"Ma räägin sulle, siis kui sa lähed must kaugemale," nõudis too. "Mina ei hakka siia sinna töllerdama, kas sa siis räägid kohe kõik välja või, siis ma tulen sinu kõrvale ja oi, sa isegi ei taha teada, mis ma sinuga siis teeks, sest alustame sellega, et ma ei kannata kamandusi!" nõudsin temalt vastuseid. Kuulsin ta ohkamist. Ha! Minu võit! Muigasin võidukalt. "Noh, millal rääkima hakkad?" Ta ei vastanud.

"Valikut mul siis üle ei jäänud. Alustame sellest, et me oleme mõtete maailmas. Siin kõik on lihtne, mida peas mõtled, siis see tuleb ka su ette. Siia saavad aga välja valitud ja mina olen sinu saatja." ei tahtnud ma ta juttu uskuda. "Oota mida, kas ma surin siis ära? Minuarust ma küll mingit valu ei tundnud." see ajas mu pea pöörlema. "Igatahes, su vanemad peitsid üht asja kogu su elu. Ja see on see, et sa oled...