Kättesaamatu

Sunny

Skylari vaatenurk

Kui ma jõudsin oma kapini ja tegin seda, mida plaanisin teha, nägin ma teda. Ma nägin seda kuradima värdjast. Talle praegu veab, et me koolis, rahva seas, muidu oleksin talle ühte kohta jalaga virutanud. Panin kapi kinni ja katsusin kõndida kooliukseni, et oma autosse istuda.

Ma just hakkasin mööduma temast, aga ta võttis mu puusast kinni ja jooksis minuga kooli keldrisse. Siin on alati tore ja rahulik olla, aga mitte temaga. "Mis sa tahad minust?" küsisin ma otsekohe, kui sain ennast välja tiritud tema haardest. "Sa tead ju ise vastust," rääkis ta rahulikul toonil, väike muie huulil.

Ma taganesin paar sammu tahapoole ja hakkasin peas mõtlema väljapääsu plaani. Miks ta peab seisma just selle ukse ees ma ei saa aru!? "Mis sa arvad, et saad siit välja? Looda sa, sest sa varastasid mu õe mult ja nüüd ma varastan sinu sult," irvitas too. Mul kukkus suu lahti. Kuidas ta sai teada, et ta õde ööbis minu juures? Kas ta sai jälile või, siis ta piinas teda?

See mõte tegi mu maruvihaseks. "Kuidas sa julged piinata süütut last! Ja veel lisaks, ta on ju su väike õde! Sa pead hoopis teda kaitsma ja ta tuli ise minu juurde!" tundsin, kuidas mu kehasse tuleb see tunne. Taas. Hakkan järsku tundma verede lõhna. Mmm see on nii maitsev. Skylar ära mine lõksu! "Oot mida?! Kas sa oled vampiir?! Sa pidid ju olema libhunt!" ehmus Liam.

"Tead, mul on palju saladusi, mida paljud ei tea ja eriti veel sina. Ja ma arvan, et sa isegi ei saa vastust oma küsimusele, sest nüüd on tuduaeg," käis kõva ja selge nips ning juba Liam magas kooli keldri põrandal. Nii, nüüd ma pean minema siit välja ja kutsuma kellegi siia, et öelda nagu ma leidsin ta teadvusetult. Mõeldud, tehtud. Kohe trepi peal tuli mulle vastu meie mata õps, tegin endale kiiresti šhokkis näo ette.

"Skylar, mis juhtus?" küsis ta. "Ma läksin siia keldrisse, et leida natuke rahu ja inspiratsiooni, aga ukse juures nägin lamavat Liami," rääkisin nagu oleksin paanikas. "Mis juhtus temaga?" ja juba me tormasime trepist alla. "Ta on teadvusetu, pulss töötab ja silmad ka korras. Rohkem ma ei oska midagi öelda," vastasin. "Nii, võta ta sülle, ma tean, et sa oled tugev tüdruk, ma ju olen nendest aastatest ju veel. Viime ta kooliõe juurde," naeratas ta mulle.

Naeratasin vastu ja hakkasime sammuma esimesel korrusel oleval kooliõe kabineti poole. Sisse astudes vaatas arst imelikult Liamit. "Pane ta siia pikali," viitas ta voodi taolise asja moodi. Tegingi ja jäin ootama, mida võin edasi teha. "Võid koju minna, aitäh su abi eest," naeratas matemaatika õpetaja mulle. Naeratasin vastu ja soovisin neile head päeva jätku ja sammusin sealt minema.

Võib jääda lootma ainult, et Liam niipea terveks ei saa. Huvitav millal vaheaeg algab. Tahaks juba kuskile puhkama minna. Istusin autosse ja jäin mõtlema oma elu peale. Lasin isegi ühe pisara valla, kui oma lapsepõlve üle mõtlesin. Oeh... Sõidaks vist korra poest ja ostaks pizzat ja jäätist ning kodus jääks vaatama filme ja mõelda, kes mõtles selle jumala välja.

Selle mõttega käivitasin auto ja hakkasin sõitma lähima toidupoe juurde. Poe juurde jõudes tuli välja, et see on vägagi suur. Tulin siis autost välja ja nägin paari nägu, kes uudistasid mu autot. Läksin poe ustest sisse ja mulle avanes vaatepilt, mis pole eriti hea. Kõik neli kassat kannavad väga pikki järjekordi. Mnjah. Mõtlesin tulla poodi 15min, tuleb välja, et pooleteist tunniks.

Haarasin korvi ja hakkasin sammuma külmkappide poole. Esimesena paistsid mulle pizzad seega hakkasin valima millist võtta. Nägin üht pepperoni pizzat, aga siis tuli meelde, et see oli vägagi kurjade tagajärgedega. Seega valisin 8 juustu pizzat ja läksin jäätiste juurde. Seal oli mul raske valik, sest ma nägin seal kiivi ja kookose jäätised. Ma seisin seal juba umbes viis minutit, kui keegi läks mööda ja märkas seda. "Kiivi oma parem," kõlas malbe mehe hääl mu selja tagant.

Ma vaatasin taha ja sealt vaatas mulle otsa üks noormehe nägu. Tal olid brünett juuksed, aga otsad olid värvitud blondiks, rohelised silmad ja väike kriim põse peal. Kandis musti riideid, pusa, teksad ja jalanõud. Alles nüüd ma märkasin, kui lähedal meie näod on ja pöörasin tagasi jäätiste poole. "A-a-aitäh," ütlesin vastu. "Kust kriimu said?" küsisin uudishimu pärast. "Kass on kahjuks vägivaldne," muigas too.

"Muide, sa oled kole tuttav mulle," silmitses too mind. "No mind tunnevad paljud inimesed ära," ei saanud ma aru. "Ei nagu. Kuidagi lapsepõlve meenutus. Sul on lihtsalt samasugune lõhn nagu ühel väikesel tüdrukul oli, keda ma kohtasin kord metsas," vaatas ta mulle silma. Ma mõtlesin kaua ja salaja nuusutasin teda, ta on vampiir, riietus nüüd arusaadav. Aga midagi tuleb jah tuttavat meelde.

"Kas sa pole kogemata Sebastian?" küsisin ettevaatlikult. "Sky, see oled päriselt sina?!" naeratas too laialt. "Pole ammu näinud üksteist, Sunny," naeratasin vastu. Ja siis tuli kallistused moment ja heade mälestuste meeldetuletamine.

____________________________________________________________________________

Vabandust sellise pika vahe pärast! Kool, haigused, olümpiaadi jaoks õppimine ja kohustused võtavad liiga palju aega mu vaba ajast. Aga nüüd ma katsun postitada sagedamini osasid, kui 3 või rohkem kuu tagant.

-Klaarika💛