Lugu räägib libahundi tüdrukust Skylar Heart. Skylar on 18 aastane, pikkade tumepruunide juustega ning siniste silmadega. Skylar on koolis nohik, aga noh ainult hinded nii ültevad, sest ta on üks kiusajate moodi. Talle ei huvita kellegi arvamus peal...
Ma vähkerdasin voodis. Kui järsku tõusin istukile, higisena ning ehmununa. Vaatan kiirelt telefonist kuupäeva. Pühapäev. Homme on 1.september.
Huhh. See oli vaid kõigest uni. Aga äkki ei olnudki see uni... Äkki oli see ennustus...
Kunagi nelja aastasena mul tuli ka üks jummala õudusunenägu, aga nagu välja tuli, oli see ennustus. Ennustus mu pere surmast.
See uni oli küll imelik. Kui see oli ikkagi ennustus, siis pean ma kõige kiiremas olukorras minema tagasi enda klanni juurde.
Ja selle mõttega tõusin ma voodist ülesse ja läksin otsekohe ennast pesema. See tehtud, läksin enda riidekapi juurde ja valisin endale tavalised mustad dressipüksid ja suure valge lohvaka T-särgi.
Riided selga pannud, kammisin juukseid ning tegin ÕRNA meigi, sest jumal vist armastab mind.
Kui meigiga valmis, sammusin ma alla kööki. Tegin külmkapi lahti ja sealt vaatas mulle otsa tühjus. Minu tüüpiline külmkapp.
Ma olen küll libahunt, aga söön üpriski vähe. Ei see ei ole mingi haigus, see on mul nii eluaeg olnud. Seega ma läksin välisukse juurde, sealt õue ning väljas muundusin hundiks.
Tegin enda territooriumi piiridel ringi, et olla kindel kas ikka keegi siin ei käi ja suundusin tagasi kodu poole. Koju jõudnud, muundusin tagasi inimeseks ning sammusin oma tuppa.
Une juurde tagasi. Te võibolla mõtlete, et miks ma põgenen ära? Sellele on ainult üks vastus. Mulle ei meeldi eriti hingesugulus. Aga see selleks.
Kooli ma täna küll ei lähe. Ma vist pean jälle Victoriale ja Aurolale valetama. Oh kuidas mulle ei meeldi valetada, aga midagi pole teha.
Victoria ja Skylari vestlus
Mina: Tsau. Ütle ka Aurorale, et ma ei tule täna kooli.
Bestu❤: OOTA!? Mis mõttes sa ei tule?! 1.septembril TULDAKSE ikka kooli!
Mina: Sorry, aga mu pea tõesti lõhkeb. Aga tsau, mul rohtude võtmis aeg nüüd. Edu!
Bestu❤: Noh, olgu. Tänan edu eest. Sulle ka head paranemist mu musikene! Bayyy!
Lõpp
Seest nüüd küll natuke valutab, aga elab üle. Lähen kiiresti tagasi oma tuppa ja panen enda tavalise outfiti selga. Milleks on:
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ma ikkagi veel kaalusin ideed, kas jätta see müts pähe või ei. Aga ma ikkagi panin ta tagasi kappi. Nii. Telefon, pangakaart, auto võtmed, kõik on kaasas. Tore.
Lähen välja ja sealt garaaži. Teen autouksed lahti ja istun sinna sisse. Nüüd käivitan ma auto ja lahkun kummivilinal garaažist. Puldiga vajutan garaaži uksed kinni.
Kui teid huvitab, mis kell on, siis kell on praegu 13:30. Kõik peavad juba koolis olema. Mina aga sõidan praegu oma klanni juurde, et teatada neid sellisest asjast.
Mu klanni maja asub mu majast 15km eemal. Seega ma pean teisse metsa sõitma. Kui jälgida reegleid, siis 5min sõita maanteel ning 10min sõita metsas. Metsas pole eriti head lood teedega, seega seal läheb kauem aega autoga. Muidu sama pikk tee nagu ka maantee, mida ma pean läbima.
Ja lõpuks ometi ma jõudsin ka oma klannini. Pargin oma auto meie klanni suurde garaaži, kus on praeguses seisukorras umbes 25 spordiautot. Kohe kui astusin autost välja tervitasid mind kaks valvurit.
"Tere, meie Luna." ütlesid kooris Markus ja Erich. Praegu lõhna järgi tunda, on kõik elanikud selles majas inimvormis. "Tere, tere ustavad valvurid." naeratasin ma neile vastu. See imelik jah, aga ma pole ka tõsiselt oma klanni liikmeid ammu näinud.
"Rääkige kah, mis siin siis ka vahepeal on juhtunud." küsisin ma neid, samaaeg astusime me kõik majja sisse, kus tervitasid meid kõik.x
"Noh, eriti siin pole midagi juhtunud. Teeme trenni, jälgime meie territooriumit, jahime. Kõik nagu tavaliselt. Aga..." jäi Markus viimast sõna venitades mind jälgima.
"Miks te olete 1.septembril siin? Te peaksite ju juba ammu olema enda koolis." vastas Markuse eest Erich. "Noh, see on pikem lugu. Lähme mu kontorisse. Seal ma räägin pikemalt." vastasin ma neile. Nemad ainult noogutasid.
10min hiljem Skylari kontoris
"-ja nii ma ärkasingi. Higine ja hingeldades. Sellepärast ma tulingi siia, sest nüüd ma olen rohkem kindel, et see oli ennustus. Kuidas me hakkame seda lahendama?" olin ma mureliku näoga.
Praegu ma istusin oma kontori laua taga, tooli peal. Ise vaatan aknast välja ning minu taga on Markus ja Erich, kes seedivad praegu kõike üle. "Noh, mul on võibolla mingi idee. Aga ma ei ole 100% kindel, et see töötab." kahetses Erich.
"Sellisel momendil on iga idee, suurepärane idee. Lao aga välja." ütlesin ma kindla häälega. "Noh-" hakkas Erich juba rääkima, kui...
______________________________________
Palun vabandust, et pole VÄGA ammu uusi osasi postitanud. Aga nüüd on vaheaeg ja ma loodan, et mul on natuke rohkem aega ning kirjutamis block ka väheneb. Palun vote ja comment.
