Kättesaamatu

Uued tüütud naabrid

Skylari vaatenurk

Ma parkisin oma auto garaaži ning ma väljusin koos bestudega sealt. Lukustasin auto uksed ning läksime majja. "Teeks äkki tüdrukute õhtu? Siis saaks homme ka koolist poppi teha." pakkus Aurora välja.

"Mina olen nõus! Vaataks äkki Titanicut ja nutaks terve maja täis?" itsitas seepeale Victoria. "No küll te olete ka jutukat." muigasin. Nägin silmanurgast, et minu maja juurde sõidab seesama auto, kes mul hommikul head sõitu rikkus ära.

"Omg, kes need veel on?" oli Victoria vaimustudes. No on ikka kah inimene. Auto peatus täpselt minu maja ees. Auto oli mingi must sportauto. Kui peaaegu kõik auto uksed avati ning inimesed sealt seest välja tulid, jäi mul suu ausalt öeldes lahti.

"Pane suu kinni, muidu jahtub süda ära." muigas Aurora. Huvitav, mis meil nende muigamisega küll on. "No terekest, Miss Rallitaja." muigas nende 'liider'. "Palume vabandust tema käitumise pärast." vaatas imelik nägu altkulmu nende liidrit.

"Miks mina peaksin teile andeks andma?" küsisin ma ükskõikselt. Victoria toksas mind ja sosistas mulle kõrva: "Kuule, kui me nendega sõpradeks saame, siis meil on väga hotid kutid.". Ma pööritasin selle lause peale silmi. "Mul savi nendest, kuna nad võivad teile haiget teha. Otseses mõttes." vaatasin ma tüdrukutele otsa.

"Kuidas sa?" oli nende liider sõnatu. "Ma lihtsalt tunnen nende juures olekuid." vastasin ma talle. "Aga ikka. Kas sa oled ka libahunt?" küsis Luke imestunult. Uus eera jah, ma kasutan nende päris nimesi. "Omg! Meie tulevased kutid on mitte ainult hotid,  vaid on ka libahundid!" kilkas Victoria rõõmust.

Ma tegin kiiresti enda maja ukse lahti, tõukasin Victoria sinna sisse ja lukustasin ukse ära. Ma olen õel, ma tean. "Nii on parem, kui mingi tüüp siin kilkab nagu ma ei tea kes!" laususin ma spetsiaalselt kõvemini, et Victoria ka kuuleks. Ta vajus vastu ust alla. 

"Ehk siis. Mida te tahate minust." küsisin ma tuima näoga idiootide poole pöördudes. "Noh, tegelt me tulime nagu uute naabritega suhtlusi looma, kuna hommikul me saime teada, et sa elad siin. Aga nüüd me tahame teada, mida sa siin omaarust teed?!" oli John segaduses.

"Noh, nagu mina tean, ma elan siin alates 5 aastasena peale õnnetust. Üksi. Ja siiamaani olen ma tublisti hakkama saanud. Tänud mu hundile, sain ma ellu jääda. Oleksin olnud tavaline inimene, oleksin ammu surnud." rääkisin ma lühidalt ära.

"Ning meie Victoriaga olime Skyga sünnistsaati bestud olnud, sest meie emad olid ka bestud. Meie emad pakkusid ta kummagi poole elama tuua, aga Sky ainult kui karjus "EI!" ning jäi siia elama. Me käisime tihti tal külas, et olla kindlad, kas tal on kõik okei. Ning nii see oligi." rääkis veel Aurora ISIKLIKKU infot. Ma müksasin teda, olles ta peale solvunud.

"Kas võib sisse astuda?" küsis Liam. Ma hakkasin juba eitavat lauset ütlema, kui Aurora juba ütles: "Jaa ikka. Aitategi meil teda taas terveks teha. Tulge aga sisse, sina tee uks lahti." vaatas viimast lauset lausudes Aurora mulle otsa.

"Kurat võtaks kül, pigem olla maa all mullas, kui ennast taastada..." pomisesin ma enda nina alla, samal ajal maja ust lahti tehes. "Ma kuulsin seda Miss Heart!" tõstis Aurora natuke häält. Kui ma sain ukse lahti tehtud, jalanõud jalast ära võtnud ning nahktagika seljast ära võtnud, läksin ma otse enda tuppa. Kuulsin kuidas Aurora ohkas mu taga.

Aurora vaatenurk

Me olime juba kui 10 minutit Sky elutoas istunud ja poistega juttu rääkinud. Poisid on toredad kahju, et Sky läks kohe oma tuppa. "Aga tagasi Skylari jutu juurde. Mis siis temaga juhtus, kui ta oli viie aastane?" küsis Liam. Seda ma kartsingi. Seda küsimust.

Ma ohkasin, kuid alustasin jutuga. Loodan, et Sky mu maha ei löö, loodsin ma mõtetes. "Kui temaga juhtus õnnetus, oli just tema sünnipäev. Kõik oli alguses perfektne, kui aga tulid libahundid. Skylari vanemad olid ka libahundid, pigem Luna ja Alfa. Sky on nende järeltulija. Aga tagasi jutu juurde. Sky ja ta vanemad hakkasid minema restorani, et pidada seal Sky sünnipäev tema, minu ja Victoria perega. Siis aga, nagu ma ütlesin, tulid libahundid. Sky päästsid meid kõiki, peale iseenda. See on hiigel suur õnnetus Skyle. Ta ei rääkinud mitte kellegiga, kuni me otsustasime teda natuke piinata seitsmednas klassis. Nimelt me rääkisime temaga rangelt, mitte leebelt nagu tavaliselt. See töötab alati, kui tahad, et ta kuulaks sind. Ja nii ta hakkaski natuke taastuma. Aga just nädal enne esimest koolipäeva, läksime me kolmekesi väikesesse kohvikusse, niisama. Ja kogematta kõndisime mööda sellest kohast, kus toimus kõik see haavamine. Me tundsime talle koguaeg kaasa, ja tunneme ka praegu. Aga ta ju peab kunagi eluga edasi minema." rääkisin ma kogu selle loo ära.