Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

2

(Üleval Henry pilt)
Ärkasin üles ühe kõige kohutavama heli peale üldse. ÄRATUSKELL. Mu vihavaenlane. Lükkasin äratuse edasi. Kas ma olen ainus kes koguaeg äratuse varaseks paneb, et ennast kooliks valmis seada? Aga ikkagi ma ei ärka vara ja lõpuks jääb ainult 10 minutit, et riided selga panna, sest muud ei jõua ja bussile kiirustada. Nii ka täna. See on nagu juba mu hommiku rutiin, et ma jooksen bussile. Ei pea trennis käimagi. Võtsin kähku oma riided tooli pealt ja nägin jälle seda kuri kuulsat ziletitera. Kõik meenus, see kuidas mu ema mu peale karjus ja kõik muu. Mõtlesin, et ei lähegi kooli aga noh siis ma oleks saanud järjekordse noomituse ema käest kui teda enam üldse huvitas. Jooksin bussile. Jõudsin napilt.

Avasin vangla ukse. Ei tegelikult kooli ukse aga palju erinevust on koolil ja vanglal? Mõned kutsuvad seda ka hullumajaks. Kuna mul kellegi teisega rääkida ei olnud, siis pidin ma Hendry üles otsima.

Ja ma leidsingi ta ÜHE TÜDRUKUGA SUUDLEMAS! Äitah elu kuidas mul vedanud on. Pisarad voolasid üle mu põskede. Stella? Sa ju lubasid, et ei nuta kunagi teiste ees aga jah siiamaani sain hakkama. Hakkasin sealt minema kõndima oleks tahtnud Hendryle veel mõne kõrvakiilu anda aga jah ma olin selleks liiga kurb ja ma ei olnud isegi vihane.

Hendry: "See ei ole nii nagu sulle tundub."
Stella: "Ja kuidas see mulle tundub! Ei sa juhuslikult komistasid ja teie huuled puutusid kokku jah? Mulle aitab su valetest!"

Ma jooksin sealt minema. Nii palju siis ühest koolipäevast.

Pisarad tulid silma. Istusin bussijaamas. Vihma sadas ja järgmine buss läheb alles tunni aja pärast. Tänasin jumalat, et kuidas minuga võib küll nii palju "häid" asju juhtuda.

Olin läbimärg juba mingi 10 minutiga. Kuigi pean siin veel mingi 50 minti olema.
Nii tore ju lihtsalt eile mõtlesin, et teen eneka aga üheks põhjuseks miks ei teinud oli Hendry ja nüüd seda põhjust enam pole aga on inimene kes on mulle kõige kallim mu elus ja ka kaugel.

Buss saabus. Tavaliselt ma kuulan kõrvaklappidest muusikat ilma milleta ma ei suudaks elada ja õue minna. Aga täna oli teisiti. Täna ma olin selleks liiga kurb.

Ema polnud kodus. Jumal tänatud. Muidu oleks hakkanud küsima, et miks ma koolis pole ja nii. Läksin oma tuppa ja nägin jälle seda kuri-kuulsat ziletitera. Täna ma teen selle ära. Pean tegema! Ja ma tegingi. Aga mitte palju. Elama jäin kohe kindlasti. Kahjuks! Tegin paar kriipsu oma käele. Rohkem ma ei suutnud! Ma lihtsalt jälestan verd. Tavaliselt kui ma verd andma lähen arsti juurde siis mul hakkab halb või lausa minestan. Seekord minestasin. Ma ei tea kauaks aga kui teatvusele tulin mõtlesin, et peaksin leidma uue võimaluse, lihtsama varjandi kuidas surra. Aga olin liiga väsinud ja otsustasin magama minna.

Ärkasin. Hakkasin juba lootma, et teispoolsuses aga ei kodus. Kell oli juba mingi 11 õhtul aga ema polnud ikka veel kodus. Kus ta küll olla võib? Kas ta on minu peale vihane? Mille krdi pärast. Aga äkki on temaga midagi juhtunud? Miks mind üldse huvitab? Tal on ju minust põhimõtteliselt suva. Aga ma otsustasin ikkagi minna ema tööjuurde. Lihtsalt jalutama ja võib-olla juhuslikult kohtun ka temaga. Ahhhg....Miks mind üldse huvitab. Käsi ka mingi räme kipitas või tegelikult ma ei oska eriti seda valu kirjeldadagi.

Jalutasin. Ema töö juurde oli veel jäänud umbes 1 kilomeeter. Külm oli kuigi oli juba mai lõpp. Oleks ma seda teadnud oleksin ma pannud ikka oma sügisjope selga pannud aga pidin leppima oma hoodiega.

Jõudsin lõpuks kohale. Pood oli juba kinni. Ema ei olnud kusagil. Nägin ainult ema töökaaslast Mariat, kes hakkas juba koju minema aga ma läksin tema juurde.
Stella:"Tsau, Maria!"
Maria:"Tsau, mis sa nij hilja õues teed?"
Stella:"Niisama jalutan. Aga kas sa tead kus mu ema on?"
Maria:"Ta läks alles ühe mehega minema. Sa ei teadnudki?"
Stella:"Aa...okay tsau!"
Ta jäi mind imelikult vaatama aga ütles ka "tsau" lõpuks.

Hakkasin koju kõndima. Nagu wtf kas mu emal on uus? Kes see mees on? Isa on ju tööl. Kuidas ta saab seda isale teha nagu issand jummal mis minust saab? Ma ei taha küll mingit vanameest oma katuse alla! Võibolla ma mõtlen üle äkki ei ole emal kedagi teist.
Ahhh...jälle hakkas vihma sadama. Eesti ilm ikka ja super ajastus läheb täpselt minu tunnetega kokku. Jõudsin lõpuks koju ja istusin diivanile ja hakkasin lihtsalt lahinal nutma. Nutsin ennast magama.

💕💕💕
Siis teine osa.
Kui soovid viska vote, komenteeri ja follow.
Päikest💥