Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

31

Ärkasin mõttega "kus ma olen" aga siis tuli ka mulle meelde meie uus kodu jne. Muidugi ka selle asja halvem pool, see et mingid suvakad tüübid, kes on veel peale selle ka soomlased tulevad täna meie juurde nädalaks elama. Ma ootasin just rahuliku suve oma isaga aga juba tahetakse see ära rikkuda. Kuidas ma nad välja kannatan?

Läksin kööki, et omale süüa teha. Täna ma üritan pannkooke teha, maksku mis maksab aga ära ma nad teen. Taina valmis tehes ja selle pannile valades, saabus varsti aeg neid keerata. Seda tehes tundus see mulle nii imelik. Tegelikult ma ei oskagi kirjeldada, mis tunded mind valdasid. See tundus mulle kuidagi nii tuttav. Muidugi ma olen varem ka neid teinud aga mulle tekkis justkui vaatepilt silme ette, kuidas üks poiss seisab pliidi ees, visates pannkooke õhku ja neid selle käigus samal ajal ümber keerab. Kui ma seda kellelegi praegu räägiksin, siis arvataks vist, et ma olen hulluks minemas, või olen ma? Kindlasti olen ma seda stseeni näinud kusagil filmis, kuigi see tundus olevat nii reaalne.

Isa oli ka lõpuks ärganud ja oli laua taha istunud.

Isa:"Oi, keegi on siin süüa tegema hakanud.?"

Stella:"Vähemalt ma üritan."

Lõpuks olid kõik pannakad valmis ning sai lõpuks laua taha istuda ning sööma hakata. Pean mainima, et need ei olnudki nii halvad kui ma arvasin. Ma arenen. Isaga vesteldes sain ma teada, et meile tulevad külla 2 poissi nimedega Mikael ja Daniel ja et nad peaksid tulema umbes kell 8. Isa läheb neile laevale vastu aga ma ei kavatsegi kaasa minna, kuigi isa seda väga soovib.

Peale sööki läksin ma oma tuppa ja vahetasin riided. Mul oli kindel plaan õue jalutama minna. Nii ma ka tegingi. Jalutasin linnast välja. See ei ole eriti kauge koht, sest me elame linna ääres. Tavaliselt ikka normaalsed inimesed jalutavad kergliiklusteedel ja nii aga mina ei ole selline. Mina kõnnin ikka maanteel kõrvaklapid peas. Väga ohutu ma tean.

Lõpuks keerasin ma mingile vanale kruusateele. Ja te ei kujuta ette kui õnnelik ma olen, et ma nii tegin.
Ma leidsin hernepõllu! Jah, see on väga tähtis minu jaoks. Korjasin nii palju kui mul taskusse mahtus. Muidugi sõin ma ka paar tükki ära, kuniks tuli mingi auto ja ma parem hakkasin sealt minema minema, sest kes teab kes selle põllu omanik on. Õhtul pimedas tulen tagasi, siis on vahele jäämise risk väiksem.

Kodus ma viskasin voodile pikali ja võtsin öökapilt raamatu ja hakkasin seda lugema. Minutit muutusid tunditeks nagu alati kui ma raamatuid loen ja lõpuks oligi raamat läbi. Vaatasin kella ja mul jäi suu lahti. Kell oli juba seitse. Ma olen põhimõtteliselt päev otsa toas passinud ja raamatut lugenud. Pealegi tulevad need soomlased ju umbes poole tunni pärast. See veel puudus.

Läksin alla kööki ja istusin laua taha. Peaks vist midagi sööma. Isa oli vist süüa teinud kuna pliidil oli mingi pott. Vaatasin sinna sisse. Makaronid maisi ja hernestega. Minu lemmikud. Issi ikka mõtleb minu peale. Ma tean, et talle eriti ei meeldi nii aga ta ikka tegi nii. Mulle maitsevad ikka väga veidrad söögid.

Ma pole vist väga ammu nii palju söönud kui täna. Viimast ampsu võttes mõtlesin, et ma kohe lõhken.
Kuulsin kuidas isa koridoris jalanõusi jalga pannes küsis:"Kindel, et sa ei taha kaasa tulla? Sul on veel viimane võimalus."
Õigus, see ju ka veel. Ta läheb neile laevale vastu. Aga jah, ma ei kavatsegi nendega viisakalt käituda. Mul on lihtsalt halb eelaimdus nende koha pealt.
"Kindel."
Selle peale väljus isa uksest karjudes veel kiirelt:"Tsau siis."
Mina samaga vastades.

Nii, nüüd on mul aega umbes tund aega, kuniks nad tulevad.
Viskasin diivanile pikali ja hakkasin kanaleid klõpsima aga telekast lihtsalt ei tulnud midagi head. Filmi ka ma ei jõuaks vaatata. Läksin oma tuppa tagasi ja võtsin oma telo. Oi, keegi on mulle lausa helistanud. Kus see ime tuleb? Hendry, muud võimalust ei ole.
Jah, see oli tõesti tema. Helistasin talle tagasi

"Tsauki!"

"Tsauki."

"Miks vastu ei võtnud?"

"Ma lihtsalt ei kuulnud telo helinat."

"Aa, nii et sul tegemist?"

"Ei kõigest sõin."

"Nii et sul on praegu aega?"

"Võib nii öelda küll."

"Sa niisama õue jalutama viitsid tulla?"

"Ikka, millal?"

"Nii poole tunni pärast."

"Olen kohal."

Vajutasin kähku kõne kinni, et endale midagi normaalset selga otsida. Haarasin kähku mustad põlvedelt katki teksad, samat värvi särgi ja teksatagi.
Nagu alati oli mu ripsmekas kadunud ja ma otsisin seda taga. Tratitsioonid ei muutu isegi uues kodus uute asjadega. Lõpuks ma leidsin selle voodi alt. "Käes!"
Kiire meik ja juba jooksin ma uksest välja hakates Hendry maja poole kõndima.

Eriti kaua ma ei pidanud üksinduses jalutama. Juba varsti tuli Hendry mulle vastu ja mina jooksin kiiresti tema embusesse. Kõndisime niisama ringi jutustades kõige jaburamatest asjadest. Muidugi olid need kõik seotud spordiga. Oke ma saan aru, et tema on sportlik inimene aga mina mitte. Ma kaldun rohkem sinna tugitoolispordi juurde. Aga lõpuks meie jutt katkes ja Hendry hakkas rääkima:
"Mida sa arvaksid Ameerikasse minemise peale?"

"What? Sa lähed Ameerikasse?"

"Selline mõte oli jah, kui sina ainult kaasa tuleksid."

"Nagu elama?"

"Ei ainult mingiks ajaks sinna õppima ja siis vaatab kas Eesti tagasi või jääks sinna."

"Ma ei tea. Ma pean isaga rääkima."

"Ma mõtlesin, et me võiks juba nädala pärast minna."

"Ma ei tea. Ma pole kindel. Muidugi ma tahaks tulla aga kus me elama hakkame?"

"Ära selle pärast küll muretse. See on kõik juba välja arvestadud. Kool, kodu, raha jne."

"Ma räägin isaga, siis vaatab."

Ma saatsin Hendry koju aga ise ma koju ei läinud. Mõtted kerisid mu peast läbi. Küsimusi oli palju, vastuseid mitte. Läksin sinna hernepõllule, kus ma hommikul käisin. Oma mõttetega polnud ma seal põllul üksi...
Mingi poiss seisis seal samas põllu ääres, vaadates mulle otsa nagu ta oleks tonti näinud.

Hey!
Ma just sain aru kui palju see osa mind kirjeldab. Ma olen samasugune veidrik.
1. Ma lihtsalt armastan herneid (eriti veel põllult)
2. Makaroonid ja pelmeenid on elu:D
3. Alati kui ma kuhugile lähen on mul midagi kadunud.
4. Ma jalutan koguaeg kõrvaklapid peas. Vähemalt ma ei kõnni nendega päris maanteel. Ma lihtsalt ei saa teisiti
5. Ma ei loe eriti raamatuid paberi kujul aga kui loen ss loen kohe terve raamatu läbi

Aga jah, ma otsustasin, et ma üritan postidada iga kahe või kolme päeva tagant. Vähemalt ma üritan nii.