Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

25

Karli vaatenurk

Täna ongi see päev, mil Stella peaks surema. Ma olen küll üpris kindel, et keegi ei tea, kus me praegu asume peale meie sõprade, sest siia tulime me peamiselt kruusateid pidi ja keegi ei järnenud meile. Aga ikka mul on mure Stella pärast ja me ei saa ka ju kindel olla, et peale tänast meid rahule jäetakse. Mul pole aimugi mida peale tänast teha.

Stella veel magas aga mul ei ole üldse und. Ma lihtsalt öö otsa mõelnud mida edasi teha aga ikka pole midagi välja mõelnud. Närvide rahustuseks otsustasin ma minna veidikeseks õue jalutama. Panin siis päikeseprillid ette. Kuigi miks ma end varjan? Kui ta ei tea, kus me oleme siis ta niisama küll siia ei satuks. Astusin uksest välja ja nägin, et trepi kõrval oli üks kiri.

Üritasite meid petta? Ei läinud läbi. Me jätsime selle meelde. Nüüd on veel teil üks võimalus, muidu varsti te mõlemad siit ilmast läinud. Üks teist peab surema. Täna kell 4.20 öösel. Jätame teile vabad käed, surege kuidas ise soovite ja kumbki teist...

Ah, jah seda ka, et lülitage oma telefonid sisse tagasi, nii on targem teile endile...

Siis kuulsin, et keegi kõndis kööki. Muidugi oli see Stella. Kägardasin paberi kokku ja hoidsin seda selja taga, minnes ise samal ajal kööki. Stella oli vahepeal vorsti ja saiad kapist välja võtnud ja võileiba tegema hakanud.

Stella: "Hommik!" lõigates samal ajal vorsti ja sellest ühe ampsu võttes.

Karl: "Hommikust, kallis."

Viskasin paberi prügikasti. Tegin talle põse peale musi nagu midagi poleks vahepeal juhtunud ja läksin teise tuppa oma telefoni otsima. Leidsin oma telefoni üles ja lülitasin selle koheselt sisse. Mulle oli tulnud sellelt numbrilt sõnumeid:

Hei, Karl ma tean, et sa hoolid Stellast. Tõesta seda

On ainult üks asi, mis sa tema jaoks veel teha saad...

Vali
Sina või tema

Ma lihtsalt loodan, et see on mingi loll nali. Keda peaks huvitama, et üks suvaline tüdruk peaks eneka tegema, kuigi ta ise seda ei soovi? See lihtsalt peab mingi loll nali olema. See pidi olema keegi minu sõpradest. Või hoopis nad kõik? Keegi teine ju ei tea, et me siin oleme. Kõik see nende pärast. Kuigi ma ei saa 100% kindel olla aga ma olen siis 99% kindel, et need olid nemad. Siia tulles ei järgnenud meile ükski auto ja üldse, see kõik on väga ebaloomulik ja lapsik. Kirjutasin meie gruppi, kus olen ainult mina ja mu parimad sõbrad, kui neid enam võib nii nimetada:

Karl: Tra, mehed kas te saate aru mida meie pidime tundma?

Gregor: What!? Millest sa räägid mees? Sul peaks ju telefon üldse väljas olema?

Karl: Ma nägin teie plaani läbi.

Janori: Mis toimub?

Karl: Lollid naljad teil

Brian: Mis naljad?

Gregor: Me pole ju midagi teinud.

Karl: Olete ju. See kõik miks me siia pidime tulema.

Gregor: Sellest ma küll midagi ju ei tea.

Janori: See pidi ju mingi teie teema olema ju?

Karl: Krt tunnistage üles juba. See nali küll veits üle piiri.

Brian: No, mina küll seda ei teinud, ma vannun kõige nimel.

Mõttetu üritus. Nad ei tunnista seda kindlasti üles. Läksin tagasi kööki, kus Stella oli juba võileivad valmis saanud.

Karl: "Lähme koju."

Stella: "Mida sa ajad?"

Karl: "See kõik oli poiste loll nali."

Stella: "Kuidas sa seda tead?"

Karl: "Nad jätsid kirja ukse ette ja ma olen enam kui kindel, et need olid nemad või vähemalt üks neist."

Stella: "Kindel?"

Karl: "Täiesti. Kas lähme?"

Stella: "Lähme ja ma löön nad maha."

Sõime võileivad ära ning pakkisime asjad kokku ja asusimegi teele. Poisid nüüd alles saavad.

Tee mõõdus vaikides. Mulle tundus, et Stella oli ka veidi juhtunust kohkunud. Kuniks ta lõpuks lausus: "Need ei saanud nemad olla, sest nad ju ei teadnud mind enne meie kohtumist."