Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

13

Uks avanes. Kalle oli tulnud koju. Läksin märkamatult alla korrusele. Seisin ukse taga peidus nagu väike laps. Kalle astus uksest sisse ütles emale "tere" ja kohepeale seda  karjus ta välja need sõnad, mida ma kõige rohkem kartsin:
"Stella, mingi poiss käis sind siin otsimas"
Ta kohe pidi seda ema juures olekul seda ütlema.
Ema:"Kes? Tal on poiss?"
Ema näoilma rääkis rohkem kui ta sõnad. Ema hakkas juba minu poole tulema. Ma otsustasin minna kähku oma tuppa ja teha nägu nagu ma ei tea millest ta räägib.
Viskasin kähku oma voodile pikali ja juba oli ema minu toas.
Ema:"Mis poiss sul siin käis?"
Stella:"Kes?"
Ema:"Sul neid mitu?"
Stella:"Ei, mul pole ühtegi."
Selle käigus suutis ta vihaga mu tekkist tõmmata, mille käigus ma põrandale kukkusin.
Stella:"Kurat, mis sul viga on?"
Ema:"Kas ma pole sulle öelnud, et sa ei vea mingeid poisse minu majja?"
Stella:"Mida sa ise teed? See pole isegi sinu maja! See on isa maja ka!"
Kui ma selle olin ära öelnud virutas ema mulle oma käega vastu põske.
Ema:"Sina väike lits ei ütle mulle mitte midagi!"
Stella:"Aga mis siis kui ütlen? Tapad mu ära või? Kuradi lits"
Siis ta lõi mind jälle.
Ema:"Nii kaua kui sa siin majas elad sa ei ütle mulle midagi."
Stella:"Siis ma lähen minema. Parem ikka kui sinuga selles majas elada."
Hakkasin oma kotti võtma aga selle peale ütles ema:
"See on minu ostetud. Seda sa küll ei võta"
Stella (irooniliselt) :"Nojah siis. Head aega kallis emme! Tänud kõige eest!"
Hakkasin trepist alla minema. Selle käigus jõudis ema mulle veel järgi karjuda: "Mine, mine, ära loodagi, et isa su enda juurde võtab." Kuulsin ka kuidas Kalle emale ütles:"Äkki sa oled temaga liiga karm?" Võib-olla ta polegi nii halb nagu ma alguses arvasin. Edu talle emaga. Tänasin jumalat, sest mu telefon oli mu teksade taskus.
_____
Kõndisin tänaval ja mul polnud aimugi mida teha ja kuhu minna. Siis aga meenus mulle Karl. Ma pidin ju temaga kokku saama. Äkki ma saaksin paar ööd tema juures olla aga mida ma peale seda teen? Kell oli juba 21.55. Hakkasin liikuma ristmiku poole, millest on juba saanud meie kohtumispaik. Karl oli juba seal. Ma ei tea kas mu meik oli nutmisest laiali või mu näoilme oli kuidagi teistsugune aga ta sai kohe aru, et minuga polnud kõik korras.
Karl:"Mis juhtus?"
Ma ei suutnud talle midagi vastu öelda. Hakkasin kohe lahinal nutma ja kallistasin teda tugevasti. Tema käte vahel tundus kõik hästi. Ta kordas veel oma küsimust ja ma võtsin kõik lühitalt kokku:"Mu ema viskas mu kodust välja" seda natukene aeglasel ja kähiseval toonil aga ta sai ikkagi aru.
Karl:"Miks?"
Stella:"Sest ta sai teada, et sina hommikul minu juures käisid."
Karl:"Selle pärast?"
Stella:"Jah"
Karl:"Ma lähen räägin temaga."
Ta hakkas juba minema aga ma üritasin teda takistada ja haarasin tema käest.
Stella:"Palun ära mine."
Karl:"Saa aru ma pean seda tegema. Ma soovin sulle ainult parimat."
Stella:"Mulle on parem kui sa ei läheks. Ta ei kuulaks sind. Ma palun ära mine."
Karl:"Kui sa nii soovid."
Langesin jälle ta kallistusse.
Karl:"Kui sa soovid, siis sa võid minu juurde tulla."
Stella:"Muidugi soovin"
Kallistus lõppes.
Karl:"Aga lähme siis minu koju, homme on koolipäev"
Stella:"Kooli ma küll ei lähe."
Karl:"Sa pead."
Stella:"Ma suren ju varsti ära. Mis mõttet sellel ültse enam on. Ma võin isegi kohe täna ära surra. Kes teab. Kui mitte täna siis homme või nädala pärast."
Karl:"Sa ei sure."
Stella:"Suren"
Karl:"Usu mind sa ei sure"
Stella:"Sa ei saa seda öelda. Või oled sina sellega kuidagi seotud? See seletaks väga palju. Näiteks: Miks sa mind jälginud oled ja..."
Aga siis pani ta sõrme minu huultele ja ma kohkusin hetkeks.
Karl:"Ma ei ole sellega seotud aga ma tean seda, et sa ei sure."
Stella:"Kuidas?"
Karl:"Minuga võeti ühendust. Ära rohkem midagi küsi."
Vaatasin maha, kuigi ma midagi eriti ei näinud, sest mu juuksed katsid kogu minu vaate. Korraks ma mõtlesin, et kõik hakkab paremini minema aga ei, kõik läheb ainult halvemaks kui välja arvata see, et ma Karliga tutvusin. Karl võttis mu juuksed silmade eest ära ja asetas need mulle kõrva taha.

Karl:"Ma ei taha sind nii kurvana näha. Teeme midagi, et su tuju paremaks läheks aga palun ära nuta."

Ma ei öelnud midagi. Aga siis tegi ta ettepaneku tema koju minna ja ma nõustusin. Ta pani käe ümber minu õla ja me hakkasimegi minema. Me ei rääkinud kogu tee mitte midagi. Kuniks me jõudsime tema koju. Ta korter polnud just kõige suurem aga see meeldis mulle ikka. Ta juhatas mind diivanile, kuhu me mõlemad istusime.
Stella:"Kas su isa tuleb varsti koju?"

Karl:"Ei, ta tuleb alles homme ja võtab oma asjad. Ta kolib Tartusse."

Stella:"Aga sina?"

Karl:"Mina jään siia. Ma saan ju neljapäeval 18 ja isa kirjutab varsti korteri minu nimele."

Stella:"Aga miks ta ära kolib?"

Karl:"Ta sai seal omale parema töökoha ja veel ta ostis omale suurema korteri ja pealegi meeldib talle üks naine aga see pole minu asi ja ma pole ta käest midagi küsinud ka."

Stella:"Aa, okey. Siis sa jääd ju üksi."

Karl:"Ei jää ju. Sina oled ka, kui sa muidugi soovid."

Stella:"Ma ei saa ju siia jääda. Sinu kulul elada ma küll ei taha ja kuidas sa omale üldse raha saad?"

Karl:"Isa saadab mulle raha kuniks ma kooli ära lõpetan ja tööle lähen."

Stella:"Ta ei tea ju minust."

Karl:"Ma võin talle rääkida. Ta on kindlasti õnnelik ja sa kindlasti meeldid talle."

Stella:"Kindel?"

Karl:"Kindel"

Hey!
Siin uus osa ja kui teile meeldis siis võite vote'ida ja komenteerida.
Means a lot❤