Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

41

Ei, ma ei saa seda asja nii jätta. Ma lähen ikkagi Ameerikasse ja unustan kõik, mis Eestiga seotud. Pisarad voolasid üle mu põskede, kuigi olin oma otsuses kindel.

Kägardasin paberi kokku ja viskasin prügikasti. Miks isa pidi Eestist lahkuma?

Läksin oma tuppa pakkides kokku oma asjad. Miks ma peaksin enam Eestisse jääma? Mul ei jääks siia midagi maha. Hendryt ega isa ei ole enam siin, Brigite pooldab minu Ameerikasse minemist ja Brian? Ma isegi ei tea mida tema kohta öelda.
Viskasin veel paar asja kotti ja juba olin valmis minema. Lend väljub küll kolme tunni pärast, aga kunagi ei või teada, mis juhtub. Vaatasin korraks isa pilti, mis seisis kapi peal. Pildil oli ta küll 10 aastat noorem, aga muutunud ta palju pole. Tumedad juuksed, pruunikad silmad ja oma parimas vormis. Kõrval seisis pilt, kus ta oli 18. Ma pean mainima, et ta nägi üli hea välja. Hendry sarnane, ainult, et sada korda soojema südamega. Mida võis ta kogu see aeg varjata?
Pühkisin ära oma silma nurgast pisarad ja juba olin ma sealt majast väljunud. Kustutan kõik mälestused minevikust.

Olin jõudnud lennujaama. Ma isegi kõhklesin minekus. Kuniks mu ette ilmus üks poiss. Poiss kellega ma olin juba varem kohtunud, isegi lausa sõbraks saanud. Poiss kelle tumedad silmad varjasid ta sees toimuvat segadust, tema tõelist muret. Kõhklemata tuli ta minu ette ja haaras mind oma haardesse.
"Sa lähed ära?"
"Jah, Brian ma lähen ära."
"Oled kindel?"
Ma ei olnud kindel. Soovisin minna siit kaugele eemale, kuigi miski hoidis mind siin. Keegi kes seisis minu ees, ilma et ma seda ise teaksin. Tema oli see inimene, kes hoidis mind Eestis lõksus. Tol hetkel ma ei teadnud seda, alateadvus.
Ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ei suutnud talle valetada.
"Ei." ja ma purskasin nutma. "Ma tegelikult tahan siia jääda." seekord kallistasin mina teda, pisarad üle põskede voolamas. See tunne oli selline, nagu poleks midagi juhtunud. Tema embuses tundsin ma ennast kaitsvatuna ja nagu mu probleemid kaoksid iseenesest. Sõnu polnudki rohkem vaja. Ta haaras mu käest ja juba me kõndisime välja. Ma üritasin siis rääkima hakata:"Mu isa... Ta... Mu isa läks minema. Lihtsalt läks. Ilma midagi ütlemata. Jättes ainult kirja." jällegi said pisarad minust võitu. Olin isegi kogu see aeg oma pisaraid tagasi hoidnud. Väiksena üritades labastest naljadest kõrvale hoiduda, hoidsin ma naeru kinni, kuni lõpuks naerupursatus minust võitu sai. Nûüd on sama lugu pisaradega.
Täpsustasin oma juttu, saades aru, et Brian oli segaduses:"Ta sõitis minema, kuna ta ei saanud enam Eestis elada. Tal on mingi saladus. Ma ei tea isegi kuhu."
Jälle lõpetasin ma Briani kallistuses. See kallistus, tunne nagu oleks ainult mina ja tema, kuigi lõpuks tulevad meelde kõik mured. Süda valutab.

Sellel õudsal päeval, vastumeelselt minu tunnetele, paistis päike. Jalutasime keset linna, inimesed ümber, kiirustamas randa. Ehitajad pühkisid käelabaga higi ja peale seda jätkasid suure ohkega oma tööd. Vastu tuli väike tüdruk jäätisega, vaadades mulle silma. Tundsin ennast ebamugavalt. Pühkides oma silmi, üritasin ma talle teha väikese naeratuse. Tüdruk naeratas vastu. See tegi mu tuju paremaks. Miks me nutame inimeste pärast, kes pole enam meiega, mitte ei tunne rõõmu nende üle, kes on meiega?

Ma rahunesin veelgi maha, lootusega, et isa tuleb peagi tagasi. Nii lohutas mind Brian. Muidugi kui ma sellele mõtlen siis see ei tundugi enam nii reaalne.
"Tea, et ma olen alati sinu kõrval. Ma olen alati valmis sind lohutama. Sa võid alati mulle oma muresid kurta ja ka rõõme jagada. Sa meeldid mulle väga Stella."

Need sõnad 'Sa meeldid mulle, Stella' jäid mind kummitama. Ta mõtles seda tõsiselt. Ma olen selles kindel. Ma tean teda ja tänu sellele ma tean, et ta ei ütleks kunagi mida ta ei mõtleks. Kuigi seda lauset oli väga raske uskuda. Aga mis on mul enam kaotada? Parem räägin asju otse, ausalt.
"Sa meeldid mulle ka ja mitte ainult sõbrana."
"Mida sa öelda tahtsid?"
"Ma armastan sind, Brian."
Ma ise ka ei uskunud, et ma selle välja ütlen, aga ma tegin seda. Seda ma ju tegelikult olin juba kogu temaga veetetud aja salamisi mõelnud. Siis oli mul Hendry, kes mind teisiti mõtlema pani, aga nüüd on asjad teisiti.
"Mina sind ka."

Ei, sellele tõesti ei järgnenud suudlus, vaid üks väga pikk kallistus. See oli isegi sellises olukorras parem.

..................................................

Lugu on siis selline, et varsti te saate teada miks see raamat pealtnäha nii ebaloogiline on olnud. Kas või see, kuidas Brian teadis tulla lennujaama jne.