Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

34

Vahepeal pole eriti midagi toimunud. Ainult see, et ma ju leppisin 2 päeva tagasi Brianiga kokku, et me saame täna aga mul ei ole ju tema numbrit. Väga tubli sinust Stella, nüüd ma isegi ju ei tea, millal ma sinna hernepõllule minema pean. Kuigi ma tahaks Brianiga veel kokku saada. Ma ei tea, miks. Kas seda saab kutsuda armastuseks? Võib-olla. Issand jummal, mida ma siin praegu mõtlen mul on ju Hendry ja ma lähen ju temaga Ameerikasse. Ameerikasse? Ma pole isegi isale sellest rääkinud.

Mida ma üldse siin tegin. Mõtlesin Briani peale muidugi. Ma pean ta unustama maksku mis maksab aga pean. Aga temaga kohtudes, aghhh. ma tegelt vihkan ennast. See poleks vist küll petmine aga mul on ikkagi halb tunne selle koha pealt. Lihtsam on vist mingil suvakal ajal hernepõllule minna. Kui ta tuleb samal ajal siis tuleb aga kui ei, siis enam vahet ei ole. Rääkides Hendryst, ta pole minuga sellest õhtust saadik ühendust võtnud, kui me viimati kokku saime. Ma isegi ei tea kas ma tahangi sinna Ameerikasse minna. See on ka põhjus miks ma pole julgenud/tahtnud isale öelda.

Briani vn

Ma peaksin Stellale helistama aga kuidas ma seda lihtsalt nii teen? Kui ta midagi ei mäleta, siis kuidas ma põhjendan selle kuidas ma ta numbri sain? Aga samas, ma hakkan praegu mõtlema, tal peaks ju minu number olemas olema. Ma imestan aina rohkem, et tal kõik meelde ei tule. Parem on siis, et ma ei helistagi talle. Parem kirjutan talle instagrammi, siis on vähemalt vabandus olemas, näiteks: Tead lihtsalt kirjutasin sinu nime instasse ja leidsinki õige konto. Vaat mis kokkusattumus.

Nii ma siis kirjutangi talle insta. Imelik, see näitab, et ta pole isegi mu follow requesti vastu võtnud. Ma võin kihla vedada, et ta umbes kuu aega tagasi seda tegi aga jah, ka minu mälu võib petta. Otsustasin vaadata, kas ta Karli follob, aga kurat ma ei saa ju. Vähemalt sain ma talle kirjutada.

"Hey! Saame siis täna kokku? Nii umbes tunni pärast?"

Peagi tuli mulle teade, et ta võttis mu requesti vastu ja hakkas ka mind folloma. Vastust ei pidanud ma ka kaua ootama.

"Olgu. Seal samas kus eelmine kord?"

"Ikka, kui sulle sobib."

"Sobib."

Nii lõppes meie lühike vestlus. Ma kahtlen ikka veel kas see kõik on üldse õige. Talle võib ju kõik meelde tulla ja mis kõige olulisem, ma vihkan ennast selle pärast. Ma vihkan seda, et ma olen armunud oma surnud parima sõbra tüdrukusse. Ma tunnen, et kui ma peaksingi Stella endale saama, siis ei suudaks ma seda eales endale andestada. Ja aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ma ei peaks Stellaga kokku saama. Nii kahetsen, et ma talle kirjutasin, aga nüüd on juba hilja.

Panin kiirelt teised riided selga. Tavalised mustad teksad ja valge hoodie. Liiga basic ma tean. Aga ma ei soovigi olla keegi teine- räägib inimene kellel pole kindlat stiili ja kannab sarnaseid riideid teistega. Aga nii on.

Avastasin, end mõtlemast sellisest jurast ja virutasin endale täie laksuga vastu pead. Targemaks ma sellest muidugi ei saanud aga vähemalt sain oma ängi välja elatud.

Panin kähku tossud jalga ja juba ma olingi läinud. Isa oli tööl, nagu alati, tuleb alles järgmise nädala lõpus. Nii, et mul ei olnud kellelegi head aegagi öelda. Hernepõld pole minu kodust just kaugel aga Stellal on veidi rohkem maad tulla. Selle tõttu pidin ma teda omaaegu kaua ootama. Kuniks ta lõpuks jõudis.

"Tsauki." ütlesin talle tõustes püsti, visates ära veel viimase hernekoore.

"Tsauki. Kuidas siis läheb?"

"Normaalselt, aga kuidas sul nende soomlastega läheb."

"Kusjuures, ma pean ära mainima, et nad ei olegi nii õudsad inimesed, kui ma arvasin."

"No siis on ju hästi."

"Seda jah. Aga ma parem võtaksin sult sinu numbri. Eelmine kord läks täiesti meelest ära"

"Olgu."

Ütlesin talle oma numbri, vaadates pingsalt tema telefoniekraani. See ei näidanud, et number oleks salvestatud. Hingasin kergentatult, kuigi see tundus üpriski imelik. Tal pidi olema minu number. Vähemalt tal kunagi oli.

Stella vn

Kuulsime kuidas keegi eemal põõsastes sahistab. Vaatasin Brianile otsa. Ma pean ütlema, et ma olin päris hirmul. Brian läks sinnapoole vaatama. Järgnesin talle üpris väikeste sammudega, igal hetkel valmis eemale jooksma. Lõpuks tuli keegi põõsast välja karjudes:

"Heeyyy!"

Need olid Mikael ja Daniel. Tore ma pidin nende pärast ära surema peaaegu.

"Jobud"

Daniel:"No, mis te siin teete tuvikesed?"

Stella:"Pole me mingid tuvikesed. Ise olete. Mul on poiss olemas."

Ma just sain aru kui lapselikult see kõlas, aga mind isegi ei huvitanud see. Vähemalt sai neile kõik selgeks.

Mikael:"Nojah siis, vigastatu."

Stella:"See vigastatu juba vana nali."

Mikael:"Aga ikkagi oli tore vaadata kuidas sa sealt alla lendasid."

Stella:"Ja, ja, tõesti teil pole isegi kaastunnet minu vastu."

Tegelikult mind eriti see jutt ei morjendanud. Peagi kõndisime me kõik, keset maanteed, hoolimata autodest, mis meid vahepeal segasid. Lõbutsesime, nagu oleksime olnud täis. Mulle tundus nagu oleks Brianil ka nagu mingi blokk maha tulnud. Ta suhtles poole vabamalt ja oli rõõmsameelsem. Kuniks Mikael tuli välja jutuka, mis mulle üldse ei meeldinud.

Mikael:"Stella, mis sa siis oma homse sünnipäevaga peale hakkad?"

Kurat, selle olen ma küll ära unustanud. Homme on ju 23.juuni-minu sünnipäev.

Stella:"Sa loodad, et ma hakkan teie jaoks omale sünnipäeva korraldama? Lootke edasi."

Mikael:"No seda me tegelt mõtlesimegi."

Stella:"Seda ära unistagi, et ma su täis söödan ja joodan."

Brian:"Õigus jah, ma tuleksin ka."

Stella:"Ja, ja tuleksite ja aga kuidas sa üldse tead?"

Mikael:"Su isa ütles. Ja muidu, homme oleme me üksi, kuna tal tuli mingi kiire asi vahele ja ta sõidab täna viimase laevaga Soome. Ta oli mures selle asja pärast lihtsalt ja soovis, et me sulle sünnipäevapeo korraldaksime."

Stella:"Siis on tore, et mina ka teada sain."

Mikael:"Solvusid? Sa ju ei kuula teda nagunii."

Muidugi solvusin kui mu isa eelistab rääkida minu sünnipäeavast mingite suvakatega, mitte minuga. Aga üritasin teha nägu, nagu mind tegelikult üldse ei huvitaks.

"Vahet ei ole."

Mikael:"Mis mõttes vahet ei ole. Teed peo või ei?"

Stella:"Tehke, mis tahate."

Nii me siis kõndiseme koju ja Brian oma koju. Mul pole aimugi, mis ma homsega peale hakkan.