Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

29

Me olime Brianiga terve öö üleval. Me kumbki ei suutnud magama jääda aga lõpuks ta ikka jäi ja mul avanes suurepärane võimalus. Läksin kööki ja võtsin noa. Te teate isegi, mis ma tegin...

Ei surma ma ei saanud aga...

Briani vn

Jäin vist korraks magama aga ärkasin peadselt üles. Märkasin, et Stellat ei ole minu kõrval ja ma läksin teda otsima. Leidsin ta köögist, pea vastu kappi toetudes nagu magaks. Mõtlesin, et las ta puhkab siin, et ma parem ei hakka teda üles ajama aga siis märkasin verist nuga tema kõrval. Läksin kohe tema juurde ja helistasin koheselt kiirabisse. Katsusin ka ta pulssi. Pulss oli täiesti olemas. Peagi jõudis ka kiirabi kohale.

Stella vn

Ärksin haiglas. Ei läinudki täide, see surm. Minu palatisse tuli üks võõras poiss. Mida tema siin veel teeb? Ta tuli minu juurde ja kallistas mind:"Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on. Ma olin nii mures. Miks sa nii tegid?"
Samal ajal sisenes palatisse ka arst. Üritasin poissi eemale tõugata ja ütlesin samal ajal:"Kes sa oled?"
Poiss tegi krimpsus näo pähe ja arst kutsus ta endaga kaasa. Kas ma peaksin teda teadma?

Briani vn

Ta tegi näo, et ta ei tunne mind. Kuidas ta saab nii mulle teha? Ma päästsin ta elu, kuigi ta ise vist ei oleks seda soovinud. Läksin arstiga kaasa. Väljusime palatist ja siis hakkas arst rääkima:
"Kas te kohtusite patsiendiga hiljuti?"

"Nii võib öelda küll."

"Me kahtlustame, et tal on lühiajaline mälukaotus. Arvatavasti on ta viimasel ajal palju üle elanud. Aga see on ainult ajutine. Ravi ta ei vaja. Kui ta näeb tutavaid kohti, siis arvatavasti tuleb tal kõik uuesti meelde."

Siis saabus mingi hilistes neljakümnendates aastates mees ja palus Stellat näha. Kas see on ta isa? Arvatavasti. Mina läksin sealt minema. Ma siiralt loodan, et Stellale ei tulegi meelde midagi. Nii on talle parem ja mina pean ta elust igaveseks kaduma.

Stella vn

Lebasin külili haiglavoodis, kuniks kuulsin ukse avanemist. Tõusin istukile ja mõtlesin, et see on jälle see suvakas tüüp aga ei. See oli mu isa! Ma ei suutnud oma õnne kirjeldada. Ma kallistasin teda kohe.
Isa:"Miks sa nii tegid?"
Stella:"Ma lihtsalt ei taha emaga enam koos elada. Ma ei taha teda enam kunagi näha. Teda ei ole isegi täna kohal. Mis ema ta selline on?"
Isa:"Selle pärast?"
Stella:"Ei, muidu läheb kah kõik kehvasti. Aga kas sa jääd nüüd Eestisse?"
Isa:"Jään, koos sinuga."
Stella"Pãriselt!?"
Aga vastust ma ei ootanudki, vaid kallistasin veelkord teda.
Isa:"Homme võime minna oma uude majja."
Stella:"Miks mitte täna?"
Isa:"Sest täna sa pead veel siin olema"

Aga siis avanes uuesti uks. Ma ei uskunud oma silmi. See oli Hendry suure roosikimbuga.
Isa:"Ma siis lähen."
Isa läks palatist välja ja siis hakkas Hendry rääkima.
"Mul on väga kahju, mis ma sulle tegin aga ma üritan olla parem. Ma tõesti armastan sind, mitte kedagi teist. Kas sa andestaksid mulle, Stella?"

"Ma ei tea, olgu siis. Jahhh."

Ma pean siin kohal ära mainima, et Stella mälu oli kadunud alates sellest hetket millal ta esimest korda enesetappu üritas sooritada, nii et
ta ei mäleta midagi nendest sõnumitest jne. Ja kui keegi ei mäleta, kes Hendry on ss ta oli Stella poiss, kelle pärast ta enakat tahtiski teha. Või olen ma ainuke kellel kõik kiiresti meelest ära läheb?
Ma tean, et see on nii ebaoriginaalne. Tüdruk üritab enesetappu teha, mis ei õnnestu aga mille pärast ta mälu kaotab.
Aga ma üritan oma parimat.❤