Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

24

Meil tuli mõte Karliga kuhugile teise Eesti otsa minna. Aga selleks pidime me kõik poistele ära rääkima, sest meil oli vaja autot ja maja kus olla. Me küll teadsime, et Janoril on auto aga me polnud eriti kindel, et me saame seda laenata. Poisid olid küll kohkunud, ega tahtnud meid alguses üldse uskuda aga lõpuks me saime nad kuidagi uskuma panna. Kui Janori välja arvata. Kuigi Janori oli nõus meile oma autot laenama aga ütles selle peale, et minge siis lapsed, visates autovõtmed kapi peale. Sellisel toonil nagu ta ei usuks meid üldse, mainides veel:"Vaadake siis, et autol ühtegi kriimu peale ei tuleks.

Leppisime ka kokku, et mitte keegi ei tohi rääkida kellelegi kus me oleme. Tuli ka välja, et Gregori vanematel on Valga lähedal suvila, kuhu me otsustasime lõpuks minna. Saime ka selle suvila võtmed. Jätsime teistega hüvasti ja läksime autosse. Mind isegi ei huvitanud enam seegi, et Karlil pole juhilube. See on ju elu ja surma küsimus ja nii palju ta ikka oskab sõita. Lülitasime mõlemad oma telefonid välja. Meie teekond mõõdus vaikides. Mulle tahtis nutt kurku tulla. Üle kahe tunni vaikides, ainult aknast välja vahtides, nähes kõiki neid maha jäätud lautasid, põlde, lagunenuid maju, sulgemise äärel olevaid maapoode. Lõpuks jõudsime kohale. Ainus asi, mis mind selle koha peal häiris, oli see, et see oli olnud endine suvilarajoon ja olenemata sellest, et on alles Juuni algus on seal palju inimesi. Muidugi, kui Liiga palju. Meil on ju vaja jääda märkamatuks. Me jalutasime ringi ja otsisime helerohelise fassaadiga maja. Lõpuks me leidsime selle. Pean tunnistama, et see nägi väga hea välja. Ma ootasin pigem mingit vanat lagunenud maja aga see oli selline uuem ja remonditud. Me polnud küll päris kindel, kas see maja vastas küll Gregori kirjeldusele. Karl avas aiaukse, natukene kaheldes. Vaatasime kõigepealt akendesse. Majas ei tundunud olevat kedagi. Katsusin ukselinki. Uks oli lukus. Karl võttis võtme ja üritas keerata. Uks avanes. Hakkama saime.

Pakkisime kõik oma asjad lahti kuigi meil neid eriti ei olnudki. Natukene aluspesu, teksad ja särk. Karlil ka enam vähem sama palju asju. Aga siis meenus meile see kõige tähtsam asi. Meil pole ju süüa midagi. Kuidas ma küll oma elu mõtte sain unustada? Me peame riskima sellega, et me lähme poodi. Muud võimalust ei ole vist. Vaatasime ka kõik kapid läbi aga seal majas lihtsalt ei olnud toitu. Meil ei teadnud kas siin külas on poodi või ei. Näo varjamiseks panin ma endale Gregori ema salli, prillid ette ja mütsi pähe. Polnud küll kindel aga vähemalt ma järeldasin, et need on Gregori ema omad. Tahtsin küll minna üksinda aga Karl puikles vastu, kuniks ma olin nõus kahekesi minema. Mina olen arvamusel, et üksinda ma poleks võib-olla vähem silma torganud aga varsti sai mulle selgeks, et ma olin isegi liiga silma torkav. Kes muu ikka suvel mütsi ja salli kannab? Eriti veel suvel.

Kõndisime ringi ja lõpuks leidsimegi poe. See ei olnudki eriti väike kuigi ma alguses arvasin nii. Karlil oli vähemalt rahagi. Ma ei kujuta ette mida ma ilma temata teeksin ja kuidas ma seda talle pärast tasun? Seda, et ma juba paar nädalat tema kulul elanud olen? Ma üritasin küll võtta odavalt ja vähe asju aga lõpuks kuhjasime ikka terve käru sööki täis. Tublid olime, sest me eriti ei mõelnud selle peale, et me peame need kotid kuidagi ka suvilasse tassima.

-----------------------------------------------------------

Kuidagi me jõudime ikka suvilasse. Viskasin kohe diivanile pikali, kuniks Karl asjad külmkappi pani. Väljas oli hakanud vihma kallama ja mul oli veidi jahe. Võtsin endale pleedi peale ja istusin tegevusetult ja vaatasin aknast välja. Lõpuks hüppas Karl minu kõrvale, nii et ma korraks ehmatusest võpatasin.

Karl: "Teed tahad?"

Stella"Võib kui sa teha soovid."

Karl:"Kohe lähen ja teen, printsess."

Lõpuks tuli ta tagasi kahe tassi teega ja meil tuli mõte telekat vaadata. Karl pani teleka käima ja selgus, et siin oli ainult kaks kanalit. Etv ja etv2. Nendest ei tulnud peale multikate ja mingi igava kontserdi midagi. Teleka vaatamine jäi selleks korraks ära. Panime teleka kinni ja lebotasime niisama. Panin oma pea tema kõhule ning kuulasin tema südame tukseid.

Stella:"Mis siis kui me paari päeva pärast koju lähme? Äkki ta tapab minu või sinu ikkagi ära?"

Karl:"Ära mõtle selle peale."
____________________

Hey! Vabandan natukene igava osa pärast. Järgmine osa tuleb loodetavasti parem (kui ma viitsin seda kirjutama hakata) aga see kindlasti tuleb varsti. Järgmise nädala jooksul loodetavasti. Aga seniks soovin teile kõike head.