Kuidas sa unustasid, Stella? [2018]

43

Me jõudsime Briani koju. Majja sisse astudes tekkis mul jälle deja vu tunne, nagu oleks varem siin viibinud. Ma ei pidanud isegi Briani käest küsima, kus miski asub. Ma oleks nagu varem siin käinud. Mul tekkisid jälle silmade ette nägemused, mida ma ei suutnud uskuda. Meenus üks väike valge klaver ja noodid selle peal, mina neid laulmas ja kaks poissi kuulamas. Üks neist Brian. Ei, ei see lihtsalt ei saa nii olla. Mida ma kujutan siin endale ette. Võtsin oma tossud jalast ja kõndisin edasi. Kõik oleks olnud nagu ma oleks seda kõike juba varem unenäos ette näinud.
"Kõik on ikka korras?" küsis Brian minu selja tagant.
Ma isegi ei vastanud sellele küsimusele. Ma olin segaduses ja mu pea ka valutas. Olin saabunud elutuppa, minu nägemuse järgi peaks järgmine tuba olema see sama, kus klaver asus. Tõsiselt loodan, et see nii ei ole, tunneksin siis ennast hulluna. Avasin ukse ja mida ma nägin.
See oli see sama tuba, mida ma oma nägemuses olin näinud. Isegi noodid olid samad. Mu pea hakkas veel lõhkuma ja ma vajusin seina najale istukile, hoides peast tugevalt kinni. Mu peas ketras ainult üks nimi: Karl.
"Karl, karl karl": sosistasin ma endamisi. Brian oli vahepeal minu juurde tulnud ja seisis minu kõrval, olles lihtsalt vai, jälgides pealt, mis minuga toimub.
Äkki mul tuli kõik meelde. Kõik. Pidu, Karliga kokku saamine, sünnipäev, suudlused, kallistused ja Karli surnukeha. Ei, ei see ei saa nii olla. See millele ma praegu jälile sain tegi haiget. Kohe nii väga, et ma suurest valust välja karjusin:"Karl." peale seda suurelt nutma puhkedes, nagu väike laps. Brian tuli minu kõrvale ja kallistas mind kõrvalt.
"Ma palun vabandust. Ma ei tahtnud nii teha. Ma oleksin pidanud sulle juba varem räägima, aga ma lihtalt ei suutnud."
Ma tundsin ainult valu oma südames, ma isegi ei suutnud mõelda sellele mida Brian teinud oli. Ta võttis oma surnud sõbra tüdruku omale, ilma tema teadmata. Viha ja kurbus käis üle kogu mu keha. Enda rahustamiseks surusin ma endal rusikad kokku, kuigi see oli veidi valus, aga see ei olnud nii valus kui valu minu südames. Nii ei saa lihtsalt olla. Ma annaks kõik, et mul ei oleks see meeles.
--------------------

Istusin liikumatult seina ääres, Brian oli läinud kööki mulle rahustuseks teed tegema. Selline asi mind küll ei rahusta. Vaatasin maha. Nii olin ma teinud juba viimased tund aega. Ma oleksin võinud tema asemel surra. Ta suri minu pärast. Ma oleksin võinudk teda takistada. Kuidas ma ei kuulnud kui ta ära läks? Kuidas ma isegi lasku ei kuulnud? See kõik on minu süü. Mina ja minu loll pea. Ta isegi ei öelnud mulle "head aega!"

Tõusin püsti ja vaatasin klaverit. Klaveri peal oli üks kiri, millele ma varem tähelepanu ei olnud pööranud. Klahvide peal, kokku voldituna peal kirjas: Stellale. Miks peaks Briani kodus minu kiri olema?
Avasin kirja ja mis ma sealt leidsin? Seal seisid read:

Stella, ma tõesti ei tahtnud, et nii läheks. Ma armastan sind. Mul on lihtsalt kahju, et me ei veeda igavesti koos aega. Tea, et see kuu aega minu elust oli parim, mis mul kunagi olnud on. Sa võid siin elu lõpuni elada ja ära üritagi enesetappu teha, see on mu viimane soov. Jah, mulle anti valida, kas mina või sina ja ma valisin enda. Sellepärast pead sina elama jääma. Selleks, et sa saaksid oma unistused täide viia.

Armastusega,
Karl

See pani mu südame veel rohkem valutama ja pisarad veel rohkem valama. Isegi oma hüvastijätukirjas ei räägi ta endast, vaid tunnetest minu vastu ja minu tulevikust. Ja minu unistustest tegeleda sellega mida ma armastan, muusikaga. Ma ei suuda lihtsalt selle teadmisega edasi elada. Miks just kõige paremad inimesed peavad siit ilmast kõige varem lahkuma?

Aga siis ma sain sõnumi:
Kui sa Brianist vähegi hoolid, siis tule surnuaia kõrval asuvasse keldrisse. Ja ära üritagi midagi korraldada. Teie maja on valve all ja kui tahad, et Brian ellu jääks, tee mis ma käskisin.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Btw, ma olen veitsa haige, nii et mul aega kirjutada. Aga vote'ige ss. Ette tänades, Merzzuu.