"Ainult saladused"

29

"Hi bitch!"

Ma pöörasin oma pea hääleallika poole, ning silmasin Jessicat. Ta oli ilmselt must ette lipsanud ja juba siia jõudnud. ,,Oi tsau!" ma naersin.

Ta avas oma suu: ,,tee käbe! Ma lähen juba auto juurde.". Ma noogutasin ja lehvitasin lahkuvale Jessile. Kui ta ukse avas pääses vetsu karge õhk. Selle eest põgenedes sammusin ma kabiinide poole.

Ma ajasin oma asjad ära nii ruttu, kui võimalik, kuna ei tahtnud, et Jessica ja teised kaua ootaks. Trepist alla joostes märkasin ma Jiminit, kes ühel pingil istus.

,,Tsau! Et, mis kell siis ja kus?" ma küsisin poisilt, kes oma nina telefonist tõstis. Mind nähes ilmus ta näole soe naeratus, mis sulataks peaaegu iga tüdruku ja isegi mõne poisi.

,,Oi, just! Emmm, kas sobib, kui ma su korteri juurde kell 17:00 tulen? Siis läheks koos restorani?" ta lausus oma mesise häälega. Ma muigasin ja vastasin: ,,Ikka, aga kuhu? Nagu millisesse?".

,,Saladus... pane midagi mugavat selga." see hääletoon, millega ta seda ütles oli lihtsalt tappev. Mu süda puperdas nagu poleks ta seda kaua teinud.

,,Ok, tule siis kell 17:00. Baii!" lehvitasin talle majast välja astudes. Ta lehvitas mulle vastu, siis oma nina jälle telefoni pistes.

Pisut aega kõndides jõudsin ma autoni, mille ukse ma avasin ja sisse hopsasin. ,,Võttis ikka kaua aega sul." Jess naljatas, samal ajal käigu kangi tagasi tõmmates.

,,Naiste. Asjad." ma naersin, samal ajal raadio kanalit muutes.

------time skip------
KORTER

Kohe, kui Jess meie vana ja väsinud BMW parkis hüppasin ma esimesena välja, sealt edasi mudasest trepist üles joostes. Ma seisatasin meie korteri ees.

Otsisin enda selja kotist võtmeid ja leidsin need lõpuks. Ajasin võtmed lukuauku ja keerasin neid, et seda vana ust avada.

Kohe kui lõks ära oli käinud sammusin ma sisse, võtsin tossud ära ja läksin enda tuppa. Täna ei olnud mul pesemise tuju, nii et ma lihtsalt tõmbasin endale mustad adidase dressid jalga ja valge T-särgi selga.

Ma natuke parandasin oma meiki ja soengut. Kui see tehtud läksin ja istusin ma diivanile. Kell oli siis juba 16:55. Kohe kui oma kella nägin võtsin ma võtmed ja sammusin korterist välja.

,,Oot, oot, oot, OOT. Kuhu sa lähed?!" küsis Charly, kes oma pea minu poole oli pööranud. Ma keerasin ümber ja laususin: ,,Ma lähen Jiminiega välja.". Charly noogutas ja ma sulgesin ukse.

Alla jõudes polnud kedagi näha, nii et ma istusin ukse kõrval olevale pingile. Ma kõigutasin tuules jalgu ja jälgisin ümbrust.

Linnud laulsid üle tee asuval vanal puul. Vaatasin taevasse ning tuul sasis mu mitte kuigi puhast pead, sest olin oma tavalise pesukorra vahele jätnud. Imelikult vaikne oli. Tavaliselt on kuulda lapsi jooksmas ja kiljumas, autosid möödumas ja üldse jalakäijaid jutustamas. Lasin pilgul üle kvartali käia.

Jiminit polnud veel näha. Mõned poisid kõndisid mööda küll, aga olin kindel, et ükski neist polnud tema, sest tunneksin Jimini ilmselt ära lausa kilomeetri kauguselt. Olen tedal lihtsalt liiga palju näinud, et teda mitte ära tunda.

Minutid möödusid. Mul hakkas juba jalgadel pisut jahe kui märkasin ei kedagi muud kui inimest, keda oodanud olin- Jiminit.

,,Tšau!" hüüdsin talle, et end märgatavaks teha. Kahjuks see ei õnnestunud, sest poisil oli kahekohalise jalgratta parkimisega liiga palju tegemist. Ajasin end pingilt püsti ning sammusin talle lähemale.