''Jaa ema, mul on kõik vajalikud asjad kaasas....'' ütlen läbi telefoni empsile ''ja pealegi, ma tulen ainult kaheks päevaks, ma ei pea tervet elamist endaga kaasa tassima''
''Kas sul villased sokid saavad ikka kaasa, ma ei taha, et su varbad külmetaksid,'' tuleb telefonist vastus
''Emps,'' ütlen kurjalt, sest mu telefon on kõlaril ja ma pole üksi.
Taylor naerab vaikselt ja siis üritab uuesti tõsiseks jääda, aga eriti hästi tal see välja ei tule.
Ohkan hästi kõvasti. Miks mu ema peab mulle sellist piinlikust tegema? Kas minu ema on ainuke kes selline on? Ma pole kellegi käest veel kuulnud, et nende ema on selline.
"Ma pean nüüd lõpetama, näeme homme, tsau," ütlen kiirelt ja panen siis kõne kinni.
Automaatset purskab Taylor naerma.
"See pole naljakas. Ta on maakas nagu mina ja on harjunud minuga teistmoodi rääkima," torisen ja potsatan toolile istuma.
"Su ema on lahe," naerab tüdruk
"Haha, usu mind, ma enne hüppan kuskilt alla, kui empsi peaks kuskile kaasa võtma"
"Isast ma ei hakka rääkima, too on kõige hullem. Igal võimalustel teeb mulle ainult häbi. Temaga ei saa kuskile minna."
Taylor naerab. "Hea, et minu vanemad mulle häbi ei tee. Kui ausalt öelda, siis neid ei huvitav mis ma teen"
"Aga vähemalt sinu vanemad ei tee sulle häbi. Ükskord kui me linna läksime, läks isa sandaalide ja sokkidega pluss tal olid veel dressid ja vana aukudega kampsun, mul oli nii häbi, et kõndisin neist võimalikult kaugemal," ütlen tüdrukule.
"Seda pilti oleks ma näha tahtnud," naeris tüdruk.
"Mkm, ei oleks. See oli.....jube," väristasin õlgu
"Kuida sul muidu Jayga? Kõik korras?," küsin tüdrukult.
"Ma ei tea. Ta on viimasel ajal kuidagi kahtlane. Nagu ignoreeriks mind või petaks," muutub tüdruk nukraks
"Oh teid küll. Ma murran Jay pooleks, kui ta sulle haiget teeb. Minu tibudele haiget ei tehta," naljatan.
Tüdruk naerab vaid selle peale.
"Kuidas sul endal Kaiga läheb?," küsib ta minult
"Kuidas meil peaks minema? Me pole paar ega midagi, kõigest sõbrad," ütlen.
"Ha. Ära aja sitta," naerab tüdruk ja viskab ennast lõpuks mu voodile pikali.
"Igatahes, mis sa homme siin üksi teed, kui ma ära lähen," küsin ja pakin samalajal enda asju kokku.
"Ma ei teagi, võib-olla kordub kellegi külla, või naudin üksi olemist"
"Üksi on väga hea olla"
"Ojaa," vastab tüdruk
_________
Järgmisel päeval istume Maiaga sööklas ja vaatame, kuidas kõik söövad. Jumala lahe tegevus ju.
"Issand, Grant tuleb siia," ehmatab mind tüdruk
"Kes on Grant?," küsin
"Tema," vastab tüdruk ja näitab näpuga poisi peale, kes meie poole kõnnib ja mitte üksi. Kas see on Kai? Ma ei näe, või ma ei taha näha.
Grant on väga kena, lausa lummav, aga võrreldes Keniga, on ta igav.
MIDA?
ARGGGGGGG
"Ikka ei tea, pole varem näinud ka," ütlen pead raputades.
YOU ARE READING
PASSION/PAUSIL
RomanceÜhes väikeses linnakeses kohtuvad, väga ebatavalisel kombel kaks täiesti erinevat ja kaunist inimest. Nende teedel on väga palju takistusi, et neist üle olla, peavad nad säilitama kaine mõistuse ja toimima vastutustundlikult, ainult nii saavad nad o...
