PASSION/PAUSIL

Pahandus

Täna on laupäev ja teate mis või? Ma pean kooli koristama minema. Pärast esmaspäevast intsidenti pole ma Tayloriga ega Maiaga ühtegi sõna rääkinud. Iga kord, kui nemad või mina näeme üksteist, keerame otsa ümber ja lähme üksteisest võimalikult suure kaarega mööda. Tayloriga üritan kodus mitte kokku puutuda, suurema osa ajast veetsin oma toas või olin trennis, kus sain viha välja elada.

Kooli uksest sisse astudes näen Keni, kes räägib Mariaga, kes on kooli sotsiaalpedagoog. Ülejäänud õpilased seisavad kooli koridoris pikkuse järjekorda rivistatult. Kui Ken mind märkab viipab ta käega enda poole. Koheselt hakkavad mu jalad iseenesest mehe poole liikuma.

''Preili Moor, te jäite 10 minutit hiljaks,'' kurjustab Maria

''Vabandust, ma jäin bussist maha,'' vabandan. Tegelikult ma magasin sisse.

Vaadake kella, ükski normaalne inimene ei tule laupäeval kell 9 kooli ja ei hakka siin orjama.

''Okei, aga kui see peaks veel jätkuma, ei saa ma seda karistuseta jätta'' Ja ikka see pedagoog vait. ''Mina pean lahkuma, aga teid jääb õpetaja Try juhendama ja jälgima. Palun olge korralikud, tehke töö ilusti ära ja ei mingeid pahandusi,'' ütleb ta veel ja läheb siis minema.

''Preili Moor minge seiske rivvi,'' ütleb Keni hääl

Kuuletun ja koheselt olen ka rivis seismas. Rivis on võõrad inimesed, ükski neist pole mulle tuttav, aga mina vist neile olen, sest kõigi pilgud on mulle pööratud.

''Te kõik teate, miks te siin olete? Kõik pahandused, mis te teinud olete, neid tuleb mingil moel karistada ja teile on määratud kuu ajane kooli koristus. Kes ilusti oma töö ära teeb ja pahandustesse uuesti ei satu, saab võibolla varem ära ja ei pea kuu aega olema. Alustame täna ja täpselt kuu aja pärast, ehk siis 3 november on teie viimane päev ja olete siis vabad. Alustame kell 9 ja lõpetame, kui koolimaja on puhas. Mina olen teie juhendaja ja loodan, et hakkame hästi läbi saama. On kellelgi küsimus?,'' räägib Kenneth pika jutu maha.

Oot, kas ta ütles et on meie juhendaja, see ikkagi hakkab mulle meeldima. See oleks nagu peale tunde jäämine, aga.......

''Preili Moor,'' segab Kennethi hääl vahele.

''Jaa,'' vastan ja kõvera näoga talle otsa

''Miks te ikka veel siin olete? Võtke asjad ja minge spordisaali!''

Vaatan ringi ja kedagi pole. Ma olin ära mingi 5 sekundit ja juba on kõik kadunud.

Ohkan ja longin trepist üles. Miks koolil nii palju treppe on? Tehke lift või midagi. Ma ei jaksa neljandale korrusele kõndida. Lõpuks kui olen spordisaali jõudnud astun uksest sisse. OOOOOOOO hell nooo! Mida tema siin teeb? Kas talle muud karistust ei antud? Miks ma pean temaga ühes ruumis viibima?

''Oi, tere tibuke,'' naerab Grant mulle

''Mis sa tahad?,'' küsin

''Sinuga pahandustesse sattuda,'' naerab poiss ja viskab mind siis lapiga. Minu poole lendab täiskiirusel koristuslapp, mis otse mu nägu tabab. Kõik hakkavad naerma. Aitäh teile, nii toetavad.

''Oi türa, nüüd sa alles saad,'' vastan ja viskan enda koolikoti maha.Kätega ma talle kallale ei lähe, sest treener ütles, et kui väljaspool trenni kakled, lendad grupist koheselt välja. Ruumis ringi vaadates, on minu kõrval pang veega. Võtan pangi kätte ja viskan vee Granti poole. Poiss saab märjaks ja vaatab mulle kurjalt otsa. Viskan kiirelt pangi maha ja muigan. Nüüd naeravad kõik poisi üle.

''Noh, kuidas on naerualune olla?,'' küsin naeru kinni hoides

''Tead, täitsa mõnus. Sul on tõesti julgust midagi sellist teha. Sa hakkad mulle täitsa meeldima,'' tuleb poiss minu poole. Taganen, kuni olen vastu seina surutud. Ei, see pole sein...uks. Teen ukse lahti ise taganedes poisist võimalikult kaugele. Poiss tuleb uksest sisse ja keerab ukse kinni. Riietusruum ja veel poiste oma. Türa.

''Sul pole kuhugi põgeneda,'' ütleb poiss ja tuleb mulle aina lähemale. Üritan temast mööduda, aga ta haarab mu käest kinni ja lükkab mu pesuruumi. Elu miks? Miks alati mina pean selliste liidritega võistlema. Grant lükkab mu vastu kiviseina ja paneb vee jooksma, koheselt saavad mu riided märjaks.

''Miks sa teed mulle nii?,'' küsin. Miks keegi appi ei tule? Kas tõesti pole kellelgi sellist julgust? Siin peab midagi muud peituma, see pole normaalne. Tema pole normaalne

Poiss muigab ja tuleb mulle siis lähemale. Poisi pruunid juuksed saavad märjaks ja langevad tema näole. Deeem...MIDA? Lõpeta!

Ma olen täiesti kivistunud ja ei suuda ennast liigutada, ainuke asi mis ma suudan teha, on hingamine, aga seda ka vaevaliselt, sest koheselt kui Grant on minuni jõudnud surub ta oma huuled minu omadele. Liblikad? Sipelgad? Liblikad? Lilled? Appi!

Ta liigutab enda käe mu juustesse ja suudleb mind veel kõvemini. Ma ei kuuletu enda kehale, sest minu huuled liiguvad tema huultega ühes rütmis. Poisi keel kohtub minu omaga ja appi, ma ei suuda seda tunnet kirjeldada. Granti teine käsi liigub mu tagumiku peale ja ta pigistab seda. Meie suudlus ei katke kordagi. Vedi mööda meie nägu ja keha voolab alla ja meie seal keskel suudleme. See on nagu vihma käes suudlemine, aga 1000 korda parem.

''Mis siin toimub?,'' küsib... oiiii, eiiiiii

Automaatselt lükkan ennast Grantist eemale, aga kuna poiss hoiab mu pihast kinni, ei suuda ma seda teha. Lükkan dušši kinni, et ma midagi näeks ka, sest terve ruum oma täitunud uduga. Kenneth seisab pesuruumi ukse peal ja vaatab meile kurja pilguga otsa

''Ma küsin veel üks kord. Mis siin toimub?,'' Kennethi hääl muutub kurjemaks

''Seksisime....,' naerab poiss mu kõrval. Löön teda küünarnukiga kõhtu, mis paneb poisi õhku ahmima.

''Teie kaks lähete nüüd koju ja sellest asjast te ei pääse,'' ütleb mees ''Hakkame nüüd minema ja üks korraga''

Grant muigab mu kõrval ja sosistab mulle siis: ''Ma loodan, et ma olin parem suudleja kui õpetaja või peaks ütlema Kenneth''

Ta suudleb mind kergelt laubale ja läheb uksest välja. Jään sinna kivistunult seisma. Kuidas ta teab? Mis just juhtus ja kuidas on see võimalik? Ma ei saa midagi aru. Ma olen nii ehmunud, et ma ei suuda ennast liigutada.

''Kyle, mis juhtus?,'' kuulen Keni häält

''Ta teab,'' suudan öelda

''Kes teab mida?,'' küsib ta uuesti

''Grant teab, et meie vahel midagi toimub,'' ütlen nuttes

''Shhhhhhhhh........kõik saab korda,'' ütleb mees ja võtab mind enda haardesse.

Kallistan teda kõvasti. Nii hea on uuesti tunda ennast kalli inimese kõrval. Aga see mis Grant ütles, ma ei suuda seda peast pühkida.

Tõmbun Keni haardest eemale

''Ma peaks koju minema''

''Jah, sa ei pea tagasi tulema. Näeme esmaspäeval,'' naeratab mees.

Lehvitan ja lahkun tänaseks siit hullumajast.

__________
Ops!! Terve, ma ei suuda uskuda, et meid on nii palju. Ma väga vabandan, et pole nii kaua postitanud, koolis oli nii kiire ja möllu oli nii palju, et isegi ajataju kadus ära. Aga nüüd on see olemas ja loodan et teile meeldib uus osa. Senikaua nautige uut osa ja pange ikka hullu. Kindlasti Vote ja Comments.
-Merx