„Ma helistan sulle,“ naeratasin naisele, kes mu korterit vaatama oli tulnud. Kui ma ta uksest välja lasksin, kõndisin köögis oleva nimekirja juurde ja tõmbasin maha nime Caroline. Kõik kolm kandidaati, kes kohale ilmuda olid raatsinud, olid omamoodi veidrad, ja kuigi ma vaevalt ots-otsalt kokku tulin, siis ma pigem kannatasin tühja kõhtu, kui a) Melissat, kes oli viisakalt öeldes natukene oma east maha jäänud, b) Sandrat, kes oli üleni täis tätoveeritud ja proovis mulle seletada, et maailma rahu tagamiseks peab legaliseerima kanepi, või c) Caroline'i, kes tahtis oma väikese koera samuti korterisse võtta ning kellega ma juba kohe pidin suud kinni hoidma, et mitte vaidlustesse langeda. Kokkuvõttes ei sobinud mulle ükski ning ma otsustasin, et ei hakka nende seast isegi kõige vähem halvemat valima. Võisin ju paar nädalat veel oodata.
Korraga kostsid aga uued koputused uksel ning ma imestasin, sest ei olnud tõesti täna rohkem kedagi oodanud, kuid küllap oli see üks neist ebaviisakatest, kes arvas, et neil oi õigus siia sisse trampida isegi ette helistamata. Avasin ukse ja surusin endale võltsnaeratuse näole, et mitte näidata välja seda, et ta juba mulle halva esmamulje jätnud oli.
Ukse taga seisis treenitud kehaga kutt, kes nägi välja umbes üheksateist-kakskümmend. „Tere,“ naeratas ta oma perfektselt valgete hammastega.
„Vale uks?“ pakkusin.
„Sa ei olegi Annie, ega otsi üürilist?“ küsis ta imestunult.
„Ma ei teadnud, et keegi veel tulemas on,“ panin käed rinnale risti.
„Jah, vabanda selle pärast. Mul on aku tühi,“ ta tõstis tõestuseks isegi mobiiltelefoni üles, kuid pani selle kiiresti taskusse tagasi. „Kas ma võin edasi tulla?“
Kehitasin õlgu ja põikasin tal eest ära. Ma ei kavatsenud nagunii temale seda tuba üürida, sest esiteks oli ta mees – mis mulje jätaks ma inimestele, kui nad tuleks mu korterisse ja ühest toast astuks välja nii kuum kutt? See rikuks kõik mu potentsiaalsed romantilised suhted juba eos ära, selles polnud kahtlustki. Samuti ei meeldiks see mu emale ega kellelgi teisele, kaasa arvatud mulle endale. Mul oli vaja kedagi, kellel oleks minuga samad huvid ja ideaalis sama jalanumber, mitte kedagi, kes tooks siia oma sõpru lärmama, või veel hullem, naisi. Ta nägi välja täpselt selline, et just vastasoo tähelepanu tal ei napi.
„Näitad mulle siin ringi?“ uuris ta ja vaatas mind mõtlikult.
„Muidugi,“ noogutasin, kuigi mõtlesin iseendale, miks ma teda ometigi kohe uksest välja ei saada. Alustasin köögist ja rääkisin talle sama, mis kõigile teistele – see siin on köök, seda me jagame, bla-bla-bla, kuni jõudsime ühe toani, mida olin siiani kasutanud külalistetoa ja kohana, kuhu asju visata, kuid mille ma olin ilusti korda teinud, nii et toas oli vaid voodi, öökapp ja üks suurem kapp. Muidugi ei puudunud põrandalt vaip ega akende eest rulood, kuid muud suuremat mööblit seal polnud.
„See on siis konkreetselt see tuba, mida ma üürile tahan anda. Minu poolest võiksid sa teha siin, mis hing ihaldab, säti ümber, too asju juurde. Ma kasutasin seda enne vahel külalistetoana.“
„See on suurem, kui ma ootasin. Terve su korter on päris suur, elad siin koos oma poiss-sõbraga?“
„Ei, üksi. Mu kuulutuses oli päris kindlasti kirjas, et ma elan üksi kolmetoalises korteris.“
„Vabandust, ma lihtsalt arvasin, et see on ikkagi väiksem.“
Ma ei saanud aru, mis see siia üldse puutus. „Jah, igatahes oled sa nüüd kõike näinud, aeg vist minna,“ panin ette.
„Oota, mis nüüd saab? Kas ma sobin su korterikaaslaseks?“ küsis ta lootusrikkalt.
„Anna andeks.. mis iganes su nimi on, ma olen sinuga aus, ja ütlen, et mulle valmistaks ebamugavust mehega ühes korteris elada,” sõnasin kaheldes, mul oli paha talle ära öelda.
