Minu ja Dougi suhted olid segased. Me hoidsime teineteisest eemale, rääkisime vähe, ainult hädavajalikke asju. Ta viis mu ühel hommikul tööle ka, kuid autosõit oli piinlik ja mulle tundus, et ta tegi seda vaid selleks, et olukorda kuidagigi parandada. Edaspidi ma sellest keeldusin.
Ma olin just laupäevahommikul kodust välja astunud, et Agnesega kohtuda, kui mu telefon helises. Danny. Kahtlesin, kas vastata, kuid siiski tegin seda.
„Hei, Annie! Ma olen tagasi kodumaal,” kuulsin, et ta naeratas.
„Hei,” vastasin tuimalt.
„Oh... magasid?”
„Ei maganud, miks sa küsid? Ma lihtsalt mõtlen, et sul on peale millegi nii labase kaasa mägimise ikka veel jultumust mulle helistada.”
„Nii labase, kas... mida sa mõtled?”
„Sa tead küll, mida ma mõtlen, Danny,” oigasin.
„Doug rääkis sulle?”
„No tuli välja jah...”
„Okei, kuula mind, mul on kahju...”
Ma ohkasin, mida ta üldse vabandas, kui ta lihtsalt mänginud oli? „Sa ei pea ju midagi vabandama. Sa lihtsalt mängisid Dougi lolli mängu kaasa nagu kõik teised.”
„Ma ainult ütlesin, et Doug on gei, mida muud ma ei teeselnud.”
„Mis mõttes midagi muud?”
„Et sa mulle meeldid. Ma mõtlesin seda tõsiselt, kui ütlesin, et tahan su kohtingule viia.”
„Sa üldse mäletasid, et midagi sellist ütlesid?” muigasin.
„Muidugi. Ma ei taha asju sinuga ära rikkuda. Kas täna õhtul sobib? Võtan sul kell seitse peale?”
Naeratasin endamisi. Doug oli mulle jama keeranud, aga see ei tähendanud, et sealt midagigi head tulla ei võinud. „Jah. Kuhu me läheme?”
„Oh, ma tahan su ühte kallisse kohta viia,” ta naeratas. „Ja tule tühja kõhuga.”
„Me läheme restorani?”
„Jah, kui see mõte sulle ikka meeldib. Igatahes, palun veel kord vabandust selle sita valega kaasa minemise eest! Ilusat päeva sulle, näeme.”
„Sulle ka,” pomisesin ja lõpetasin kõne. Ju siis polnud veel kõik läinud.
„Tsau. Issand, anna andeks, et ma hilinesin! Terve tee oli umbes,” vabandas Agnes kohe. „Ma võin sulle jäätisekokteili välja teha?”
„Ära muretse sellepärast,” muigasin. „Ja kokteili võin endale ise osta. Parem räägi mulle, miks sa üldse kokku tahtsid saada.”
„Mul polnud mingit erilist motiivi...”
„Ära valeta. Me ei ole varem kunagi šoppamas käinud. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga kui sa süümekaid tunned, siis me seda sellepärast küll tegema ei pea.”
Ta ohkas. „Doug tahtis, et ma sult välja uuriksin, kuidas sa olukorra suhtes tunned. Ja ma lootsin, et saan sinuga ühest asjast rääkida.”
„Ma arvan, et võime kohe selle „ühe asja” juurde jõuda või Dougi taga rääkida.”
„Doug käitus tõesti valesti,” Agnes muigas. „Ma ei tea, miks.”
Kas ta polnud siis ikka veel kellelegi tõsiselt ka rääkinud, et ta majast välja visati? Või äkki üritas Agnes hea sõbrana seda ise minu eest varjata?
„Kas sa tõesti ei tea, või ta ei luba öelda?”
„Ma tõesti ei tea. Me polnud kaua suhelnud, enne kui üks õhtu hommikusöögil käisime.”
„Aga mis jama Tomiga oli?”
„Doug on Tomile paarsada võlgu, lubas kogu aeg ära maksta.”
„Ehk siis... see polnudki hoopis see, et Tom arvas, et ta üritab sind üle lüüa?”
„Ma ei tea, Tom võis arvata, mida tahes, aga peamine põhjus on siiski see, et Doug ei ole kanepiraha tagasi maksnud.”
„Kanepi?” sosistasin ja jäin talle otsa vaatama.
„Mulle ei meeldi see ka, aga Tom diilib vahel.”
„Ja Doug teeb?”
„Eks nad kõik tee, Annie...”
„Kõik? Mis mõttes kõik?”
„No Tom, Dougie, Harry, Danny...”
„Sa tead neid kõiki või?”
„Kuidas on üldse võimalik vaid ühte neist teada?” muigas Agnes. „Nad käivad nii tihedalt läbi. Või noh, käisid. Peale seda, kui üks ajakiri nende muusikat maha tegi, ei ole nad eriti suhelnud, sest läksid peaaegu kõik tülli. Üks süüdistas teist ja nii edasi...”
„Nende muusikat?” mulle meenus, et Doug oli maininud, et ta oli „ühes mõttetus” bändis, aga mitte midagi enamat. Kas ka Dougi vanemad olid siis artiklit lugenud?
„Jaa, nad on bändis McFly.”
Mul oli tunne, nagu mu süda oleks rinnust välja rebitud. Nagu see tahaks see mu kurgust välja hüpata. Üritasin Agnesele mitte midagi välja näidata, aga kirjutatud artikkel oli mul meeles isegi liiga selgesti.
„Millist muusikat nad teevad?” üritasin oma häält normaalsena kõlama panna, kuid olin päris kindel, et see värises juba ning kõlas kõrgemalt kui tavaliselt.
„Ah, selline pop-rokk, mõned laulud on väga head isegi, osad on... liiga tavalised.”
Liiga tavalised. Ülehinnatud. Äraleierdatud. Ma tahtsin nutta.
„Annie, kõik korras?” küsis Agnes järgmisel hetkel.
„Jah, lihtsalt kahju on, et keegi midagi sellist teeks,” sõnasin. Mul oli jälle rinnus valus, olin nii silmakirjalik, et mul oli endal ka paha. See oli mu töö, ma sain selle eest raha. Ja ausalt öeldes polnud ma isegi viitsinud bändiliikmeid otsida, vaatasin kiiresti muusikavideo üle ja otsisin Wikipeediast mingit infot, et sissejuhatus kirjutada. Kui ma nüüd mõtlesin, siis oleksin võibolla taibanud midagi varemgi, kui oleksin bändiliikmetesse süvenenud või vähemalt pildigi otsinud. Ma olin sitt ajakirjanik.
„Jah, nad ei ole tegelikult üldse nii halvad. Ja nad kõlavad reaalsuses paremini ka, neil oli lindistamisega mingi jama, aga ainuke võimalus seda teha oli siis. Oled üldse mõnd laulu kuulnud?”
Tahtsin ära surra, olin lugenud küll selle vea kohta, mis põhjustas ühel kohal lindil basstrummi puudumise või midagi, kuid olin selle märkinud ebaprofessionaalsuseks – mul oli õigus, kuid see oli ikkagi sitt tegu. Tahtsin tõesti kõik tagasi võtta, uue artikli kirjutada, vaatamata sellele, et see mu arvamust neist ei muutnud.
„Ei ole,” raputasin pead. „Doug pole mulle midagi rääkinud. Ta on ju kogu aeg kodus, kas nad enam proove ei tee siis?”
„Nad lugesid selle artikli oma lühikese karjääri lõpuks.”
„Nalja teed?!” ütlesin liiga kõvasti.
„Ei,” ta vaatas mind uurivalt.
„Ah, mingi artikkel ei tohiks neid ju nii väga mõjutada,” ohkasin, kuigi olin vist näost üleni punane. „Kahju on lihtsalt.”
„Nojah, eks ole,” Agnes kehitas õlgu. „Tom oli paar päeva ikka väga... pinges. Nagu ei tahtnud mind ega midagi. Aga see läks üle, mis seal ikka.”
Nii et ma olin nende unistuse pihuks ja põrmuks löönud. „Oh...”
