Veel hullemini tundsin end õhtul kohtinguks valmis pannes. Ma olin juba pool tundi enne õiget aega valmis, näppisin voodil istudes oma kõrvarõngaid ja mõtlesin kogu aeg, et pean sellest ikka ära ütlema. Danny ju teadis, kus ma töötan, kas ta aimas seda? Ma kartsin, et ta juba teadis.
„Sa näed armas välja,” naeratas Danny ning avas mulle autoukse. Mees kandis ise teksasid ja triiksärki, peal pintsakut – formaalne, kuid mitte üle võlli. Ma sobisin ta kõrvale oma musta kleidiga hästi, kuigi ei saanud ikka aru, miks ta mind armsaks kutsus. Võibolla oleks ilus või seksikas parem sõna olnud, sest ma ei sihtinud just nunnu poole ja kohe kindlasti ei suunanud mind sinna ka tumepunane huulepulk.
Sõitsime kesklinna ja parkisime kuskile kallisse tsooni, kuigi mul poleks mitte midagi väikese jalutuskäigu vastu olnud. Tundsin end lausa võlglasena, kuid ehk ta ootaski mult midagi vastu? Ma ei tahtnud, et see nii oleks, pealegi polnud mul ta vastu veel mingeid tundeid ja ma uskusin, et suudlused ja muu intiimne peaks siiski käima tunnetega käsikäes.
Mees oli meile laua kinni pannud ja meid juhatatigi kohe istuma. Vaatasin menüüd ja üritasin tagasihoidlikumasse hinnaklassi jääda, kuigi seal eriti midagi odavat küll pakkuda polnud.
„Kas sa veini soovid?” küsis Danny.
„Ma ei tea, sina vist ju ei joo?” mõtlesin sellele, et ta oli autoroolis.
„Kui sa tahaksid, siis võime juua ja läheme taksoga koju.”
„Mul pole sularaha,” vabandasin.
„Pole viga, ma maksan.”
Ma tõesti ei tahtnud, et ta seda teeks, eriti veel sellistel tingimustel, et ma olin mõjukas ajakirjas ta bändi sõimanud. „Ei, aitäh,” naeratasin. „Ma arvan, et kainena sujub meil õhtu kõige paremini.”
„Küllap,” ta naeratas. „Noh, kas keegi tööl minu kohta küsinud on?”
Tahtsin jututeema võimalikult kiiresti sealt eemale viia. „Ah, Elinor vaid ütles, et sa oled kuum ja mul on vedanud,” muigasin. „Aga kuidas siis Ühendriikides läks?”
„Oh, hästi. Laiendame nüüd Texasesse ja Michigani.”
„Ma pole siiani tegelikult aru saanud, millega teie firma üldse tegeleb?” muigasin, kuigi mul oli veidi piinlik.
„Ma vist pole rääkinud jah. Reklaamiäri. Firmad tellivad reklaame ja meie mõtleme välja, ostame need kas telekasse või raadiosse, plakatitele, niisugune asi.”
„Oh,” noogutasin. „Selge. Ja sina oled lihtsalt kõige eest vastutav?”
„Keegi peab ju ohjasid hoidma,” muigas Danny. „Tegelikult jah, see on raske elukutse, kuid ma saan hakkama, ja tänu sellele saan ma kauneid neide sellistesse kohtadesse viia.”
Ma vist punastasin ja sättisin paberrätikut taldrikul.
„Kuidas siis... kas see on sulle ebamugav, kui me Dougist räägiksime?”
„Ei ole,” lõin käega. „Kuid noh... mis seal ikka rääkida.”
„Ma mõtlesin, et kuidas see välja tuli, et ta gei ei ole? Lihtsalt otsustas tõtt rääkida?”
„Ta...” mõtlesin, kas ausalt vastata. „Me olime joonud ja ta suudles mind...”
„Suudles?” Danny nägu vajus ära. „Ja mis siis sai? Mida sa tegid?”
„No ma lükkasin ta eemale...”
„Miks?”
„Sest ta oli purjus, ja ma olin päris kindel, et ta isegi ei teadvustanud endale, et ma olen naine.”
