Laupäeva hommikul ehmatasin ma õudse kolina peale üles. Tõusin kohe voodist ja läksin toast välja, et teada saada, millega Dougie tegeles. Lammutas vaheseina maha?
Sammusin tema toa poole ning vaatasin uksest sisse. See suur riidekapp lebas nüüd põrandal, otsapidi voodi peal. Dougie seisis šokeeritult teisel pool kappi ja vaatas minu poole.
„No mida kuradit?“ küsisin tusaselt.
„Ma.. tahtsin seda natuke liigutada.“
„On liiga vara selle jaoks,“ oigasin ja läksin ukseavast minema. Läksin kööki ja panin masina endale kohvi tegema.
„Ma teen selle korda,“ lubas Dougie, kes oli vist üle kapi roninud ja mulle järgnenud.
„Ole lihtsalt õnnelik, et sa läbi põranda ei kukkunud sellega.“
„Ma olengi,“ noogutas ta. „Usu mind.“
„See meenutab, et me peame veel rääkima. Aga kümne minuti pärast, ma lähen hambaid pesema.“
„Miks sa neid kümme minutit pesed?“
Oigasin ning lõin tema poole vaatamata käega õhku. Dougie naeris ja ma läksin ära vannituppa. Vaatasin ennast, nägin alati hommikuti välja, nagu oleks peksa saanud ja tänasin mõtetes Dougiet selle eest, et ta seda maininud ei olnud.
Pesin laisalt oma hambad ära ja panin läätsed silma, et ma näeks kaugemale, kui viiskümmend sentimeetrit. Siis tulin vannitoast välja ja läksin tagasi kööki, võtsin oma kohvitassi ja panin laua peale.
Vaatasin Dougie poole, keda ma hetk tagasi veel udusena näinud olin. Ta juuksed olid nii armsasti sassis ja ta nägi üleüldse nii armas välja, et ainuke asi, mind mind hoidis tagasi talle sülle istumast ja teda kallistamas, oli ta orientatsioon.
„Millest sa siis rääkida tahtsid?“
„Ahjaa,“ ajasin end uuesti üles ja tõin oma toast märkmepaberi.
„Sa kirjutasid selle üles?“ muigas Dougie.
„Muidugi, muidu ma unustaks ära. Aga alustaks tänasest. Kas see kapp läks katki?“
„Ei usu, aga ma pole seda veel püsti tõstnud.“
„Okei, igatahes, kui see katki läks, ostad sa uue. Kui sa üldse midagi ära lõhud, ostad uue.“
„Arusaadav.“
Muigasin. „Mu lemmikpunkt. Tubade koristamine.“
Dougie peaaegu oigas ja jäi mind vaatama. „Minupoolest tee seal ühes toas, mida hing ihaldab. Kogu meetrine tolmukiht või midagi, aga elutoas ja köögis – kui sa midagi ümber ajad, koristad ise ära, samuti koristad sa tolmuimejaga esiku, kui sinna liiva sisse tood,” loetlesin talle tingimusi.
„Hästi.“
„Okei, esimene punkt korras,“ muigasin ja rüüpasin kohvi. „Öörahu.“
„Meil on selline asi?“
„Minul isiklikult pole, aga ühistul on see kell üksteist. Ja ma palun sind, et kui ma magama lähen, siis sa ka mingit muusika kõvasti ei laseks või midagi.“
„Selge.“
„Üüri maksmise täpsed kuupäevad. Ma tean, et ma ütlesin sulle, et kümnendal tuleb maksta, aga lepiks kokku, et kaheksandal maksad sa oma osa juba ära, et mingit segadust ei tekiks.“
„See ei sobi mulle. Mu palgapäev on üheksas.“
„Siis teeme üheksas. Igatahes ma ootan seda summat endale enne, kui ma selle üle kandma pean.“
