Jõudsime Dougiega kaubanduskeskuse juurde ning alustasime ühest mu lemmikpoest, kus müüdi küll kallilt, aga väga ilusaid asju.
„Annie, see seelik maksab sott.“
„Olen teadlik,“ noogutasin.
„See ei ole normaalne.“
„Olen ka sellest teadlik,“ noogutasin ja muigasin. „Miks sa sellega üldse vehid? Ma ei tahagi seda seelikut.“
„Ma lihtsalt vaatasin hindu. Kus sa töötad, et saad selliseid asju endale lubada?“
„Ma ei käi tihti shoppamas. Ja ma olen ajakirjanik, aga ma saan head palka.“
„Okei.. kuidas oleks selle kleidiga seal? See näeb hea välja.“
„Mitte seljas,“ raputasin pead. „See rõhutaks mu puusi.“
„See on hea,“ ütles ta. „Kurvid on head.“
„Ma proovin siis...“ läksin kleidi juurde ja võtsin oma suuruse.
„Seda ka,“ Dougie andis mulle mingisuguse lühikese seeliku ja topi, mis oli samuti must.
„Vale suurus,“ naersin ja võtsin õiged. „Kui midagi veel näed, võid tuua.“
„Ma tahan neid su seljas näha, nii et ma ei jää siia uitama,“ ta tuli mulle järgi.
„Kui see kohutav on, siis ma küll ei näita..“ panin end kabiini ja lukustasin ukse.
„Vaevalt. Ma ei usu, et midagi sinu seljas kohutav olla saab.“
Tundsin, kuid ma naeratan. Miks see mulle nii meeldis, kui ta mingeid selliseid asju ütles? Ta oli ju ometigi gei, need polnud isegi flirtimised. Võtsin end riidest lahti ja hakkasin esimesena kleiti selga ajama.
„Kuhu sa sellega üldse minema pead?“
„Sõbranna sünnipäev ja firmapidu.“
„Okei,“ kuulsin ta vastust. Maadlesin natuke lukuga, mille ma lõpuks kinni sain ja vaatasin siis end peeglist.
„See kleit on ikka väga rõve. See teeb mu nii laiaks.“
„Näita,“ palus Doug.
„Ei näita, hea nali.“
„Annie...“
„Kuule, tõsiselt, see ei ole hea..“
„Näita, ma ju ei tea muidu.“
Ohkasin viimaks ja avasin kabiiniukse. Jäin tema poole vaatama.
Ta vaatas mind pealaest jalatallani. „Okei, võibolla natuke teeb paksemaks, aga see..“
Ma peatasin ta jutu sellega, et tõmbasin kabiiniukse kinni tagasi. Võtsin kleidi seljast ja panin selga selle seeliku ja topi, mis Dougie mulle andnud oli. Ülemine osa oli küll eriti suvaline, aga mul oli õnneks üks korsett, mis sobiks selle seelikuga ideaalselt.
„Seelik on hea,“ ütlesin.
„Kas ma võin näha?“
„Kohe,“ avasin ukse ja ta vaatas mind jälle niimoodi ülevalt alla, mis mind peaaegu punastama pani.
„Seelik on hea, aga jalad on vapustavad,“ naeratas ta.
„Aitäh, Dougie,“ naeratasin ning vaatasin end uuesti peeglist. „Ma siis võtan selle.“
„Jah, võta. See vist ei maksnud sadat ka.“
Vaatasin hinnasilti. „Nojah, kuuskümmend.“
