Istusime kõik diivanitele, kusjuures mina sattusin istuma Dougie ja Agnese vahele, kes vahepeal teineteisele imelikke pilke saatsid, see ei olnud isegi vihane pilk või kurb, pigem... pettunud. Ilmselgelt oli nende kahe vahel midagi muud kui see, mis mulle räägiti, aga ju see oli siis nii isiklik, et mul polnud vara surkida.
„“Stop trying to make fetch happen. It's not going to happen.“,“ tsiteeris Dougie kõrge häälega Regina George'i, mis ajas mu naerma.
„“My breasts can always tell when it’s going to rain. Well… they can tell when it’s raining.”,“ naersin isegi.
„Miski ütleb mulle, et te kaks olete seda filmi alles koos vaadanud,“ naeris Elinor.
„Võibolla,“ muigasin.
„Eelmine pühapäev ja see oli Annie idee,“ muigas Dougie ja vaatas minu poole.
Nügisin teda selle peale ning vaatasin nüüd ekraanile, kus film juba alanud oli. Tsiteerisime peaaegu terve filmi vältel teineteisele vaikselt neid naljakamaid laused ja naersime. Kui film lõppema hakkas, toetasin end vastu Dougi ja mõtlesin, kui hea oli, et mul ikka selline sõber oli, mis siis, et me tundsime vaid paar nädalat. Ta tundus kutt, kellega võiks vabalt terve ülejäänud elu sõbrustada. Tundsin mehe pilku endal, ta oli vist natuke imestunud, et ma niimoodi vastu teda nõjatusin, aga ta ei öelnud midagi.
„On see okei ikka?“ küsisin.
„Jaa-jaa.“ Ta muigas, kuid mulle tundus, et tal oli ikkagi ebamugav.
Kui film lõpuks läbi sai, olid kõik meist paar minutit suhteliselt uimased, kuid peale seda saime me jutu üles, rääkisime enam-vähem kõigest, ainult Dougie oli kahtlaselt vaikne, nagu tal poleks midagi öelda. Mõtlesin, äkki ta on sellest minu žestist kuidagi ehmatunud või midagi, et ma rikkusin peo tema jaoks ära, aga kui me hakkasime lemmikseriaalidest ja taolistest asjadest rääkima, siis tuli talle jälle elu sisse, ning ülejäänud õhtu oli ta täiesti normaalne.
„Kuule, Dougie, ma pean ühte asja küsima lihtsalt,“ ütles Elinor, kes oli juba natuke joogiga liialdanud. „Kas sa oled perse saanud?“
Ma muigasin. Ma ei pidanudki seda ise küsima.
Dougie hakkas naerma. „Miks sa seda küsima pead?“
„Mind lihtsalt täiega huvitav. Mis tunne see on?“
„Kui sa tahad teada, mis tunne see on, siis uuri ise välja,“ muigas Dougie.
„Aga oled siis, või ei ole?“ küsis ta, suurte silmadega.
Dougie ei vastanud midagi, ehk siis oli? Või ei vastanud ta sellepärast, et ei olnud?
„Kuulge, neiud, ma peaks hakkama koju minema,“ haigutasin, kuigi ütlesin seda osalt vaid selleks, et Dougilt tähelepanu eemale viia.
„Jah, hea mõte,“ muigas Doug. „Seni kuni sa veel seisad.“
„Ma võiks veel palju rohkem juua, et ma jõuaks sinna staadiumisse, kus ma enam tasakaalu ka ei pea.“
„Ja-jah, räägi aga,“ naeris Doug, kui ma end rätsepistest püsti ajasin, ja korraks tuikuma lõin.
„Kuulge, aga aitäh, et te tulite,“ muigas Amy. „Ja lahe, et sa Dougi kaasa võtsid, Annie.“
„Pole tänu väärt,“ muigasin. „Teine kordki.“
„Tsau, tüdrukud,“ ütles Dougie kõrge häälega ja ajas mu naerma. Tellisime takso ning seni, kuni see ette sõitis, tegi Dougie suitsu. Mulle ei meeldinud, et ta seda tegi, aga mis ma ikka teha sain, õnneks ei teinud ta seda vähemalt korteris.
