Dougie kolis nädala lõpus sisse ja siis võtsime me lepingu ette. Ma tahtsin, et ta allkirjastaks selle, mis siis, et muu osa ametlik ei olnud.
„Siin on kirjas, et teatan sulle kolm kuud ette, kui ma lahkuda tahan, jah?“ arutles ta.
„Jah, see on oluline, et ma uue üürilise leida saaks.“
„Ja sina teatad mulle kolm kuud ette, kui ma välja pean kolima..“
„Just, ja pane tähele, et ma ei pea oma põhjuseid sulle selgitamagi.“
„See on ikka väga ebaviisakas, kui sa ei selgita.“
„Jah,“ noogutasin. „Aga kui ma ei taha sind solvata mingil juhul, siis ma ei tee seda.“
„Nojah, kuigi ma eelistaksin, et sa ikka ütled, enne kui uksest välja viskad,“ ta muigas ja kirjutas paberile alla. Andsin ühe koopia talle ja teise võtsin omale.
„Noh, nüüd on see siis minu kodu ka,“ ta naeratas ja vaatas ringi. „Me ei rääkinud kunagi, kas ma siia sõpru võin kutsuda? Oma tuppa muidugi?“
„Muidugi. Ainuke, mis ma palun, anna mulle enne teada ja ärge lärmake. Minu tüdrukute.. see tähendab poistekeeld kehtib ainult ööde kohta.“
„Selge,“ ta noogutas.
„Siin on su võtmed,“ võtsin oma taskust uue paari võtmeid, mille ma eile teha lasknud olin ja andsin talle.
„Aitäh,“ ta naeratas ja ma ei saanud märkamata jätta, kui kuradi ilus ta oli. Eks need kõige ilusamad olegi geid...
„Sel juhul ma kutsun täna õhtul ühe enda sõbra siia, kas see on okei? Tahan talle näidata, et kuhu ma siis nüüd sattunud olen.“
„Kas tahad, teen teile süüa midagi?“ küsisin ja siis meenus mulle kogu toiduvärk.
„Kui see sulle tüli ei tee. Ma ei paluks sult midagi sellist.“
„Praegu ei tee, ma lihtsalt pean nagunii süüa tegema ja mõtlesin sinu peale ka.. esimene nädal võid minu toitu süüa, aga edaspidi võiksid endale ikka ise vajaliku muretseda, või kui minu kapist söödki, siis osta kindlasti tagasi. Ja palun, küsi alati. Tegelikult kehtib see kõige kohta siin majas - küsi,“ seletasin.
„Jah,“ ta noogutas. „Jätan meelde.“
„Okei, mida ma siis süüa teen?“
„Midagi kerget?“
„Spagette bolognese kastmes?“ pakkusin.
„Ideaalne, tänks, Annie,“ ta naeratas jälle. „Kuule, mis su päris nimi on?“
Naersin. „Vahet pole, mulle ei meeldi see nimi.“
„Ütle nüüd,“ muigas ta ja ma tõusin laua tagant, et kööki minna.
„Miks sa ei ütle? Minu nimi on Douglas,“ ta järgnes mulle.
„Ma tean,“ noogutasin. „Sa võid mu nime pakkuda, kui tahad. Kui õigesti arvad, siis ma ütlen.“
„Angelica?“
„Kas ma näen välja, nagu Angelica? Tõsiselt?“ muigasin.
„Ei, tegelikult mitte eriti. Sa näed välja midagi.. õrnemat, nagu Anne-Marie.“
„Õrnemat? Miks?“
„Ma ei tea, sa tundud selline.. pisike ja õrn,“ ta muigas.
Võtsin samal ajal kappidest toiduaineid. „Ära lase mu välimusel end petta. Vähemalt mitte sellel, milline ma praegu välja näen. Vahel olen ma nagu punkar ja siis rokiprintsess, järgmisel päeval kannan roosat kleiti.“
