„Kui sa näed ühte täiega paksu meest, kellel on pervovunts, siis see on Marvin. Tema pärast ma su siia kutsusingi,“ ütlesin ja vajutasin liftinuppu.
„Okei, Marvin... Peaks ma mõnda su sõbrannat teadma?“
„Üks blond, hästi ilus naine on Chloe, ja teine samasugune on Elinor. Aga ma üritan vestluste saatel nende nimesid mainida.“
„Hästi,“ ta noogutas ja me astusime lifti. Ma vaatasin ennast liftiseinal asuvast peeglist, ja panin huultele uue kihi roosat huulepulka. „Sa näed hea välja,“ ütles Danny ja vaatas mind samuti peeglist.
Ma naeratasin, arvasin, et ta ei ütlegi seda. „Aitäh, Danny.“
Ta noogutas ning liftiuksed ka avanesid. Kohe hetkega võisime näha viisakas riietuses inimesi igal pool, vahuveiniklaasid käes. Mehed kandsid ülikondi, nagu Dannygi – kes nägi oma omas pagana hea välja – ja naised olid samuti pidulikult riides, minu õnneks polnud ma ainuke, kes ei kandnud musta kleiti või pintsakumaterjalist kostüümi. Esimene, keda ma märkasin, oligi Chloe, kes kandis lühikest helerohelist kleiti, mis oleks tõenäoliselt ükskõik kelle seljas imelik välja näinud, aga tema kahale sobis see valatult.
„Annie,“ ta noogutas mulle ja vaatas siis hindaval pilgul Danny poole.
„See on mu.. poiss-sõber, Danny,“ naeratasin. „Danny, see on Chloe.“
Danny surus temaga kätt ja naeris. „Tore sinuga viimaks kohtuda. Annie räägib pidevalt, et vähemalt on siin ükski normaalne inimene.“
Chloe naeris, olles ilmselt meelitatud, mulle aga ei meeldinud, et ta seda ütles. Kõik mu kolleegid olid normaalsed.
„Sa pole minu mehega veel kohtunud,“ muigas Chloe. „Ta on hetkel kuskil eemal, aga ma jõuan teda sulle kindlasti õhtu jooksul tutvustada.“
„Kindlasti,“ naeratasin ning astusin paar sammu tahapoole, et edasi minna. Siis pöörasime me Chloe juurest ära ning Danny käsi maanduski mu pihal.
„Miks sa seda tegid?“ sosistasin.
„Mida?“ imestas ta ning võttis oma käe uuesti ära.
„Ütlesid, et ma räägin temast kui ainukesest normaalsest inimesest.“
„Ta tundus sellest vägagi meelitatud, kas sa ei näinud?“ muigas Danny.
„Jah, aga ära ütle selliseid asju. Näe, kella kahe suunas on Sam, ta on mu ülemus.“
„Ülemus? Kas te saate hästi läbi?“
Noogutasin. „Saame jah, ära talle mingit kommentaari ainult tee.“
Järgmisel hetkel Sam tuligi meie juurde. „Oh, Annie, näed hea välja. Alles jõudsid?“
„Aitäh, Sam,“ naeratasin. „Jah, me just jõudsime. Te kaks pole vist kohtunud, see on minu elukaaslane Danny. Danny, see on Sam, mu ülemus.“
Nad surusid omavahel kätt ja ütlesid, et on väga meeldiv kohtuda. „Danny, mis tööd sa siis teed kah?“ arendas Sam vestlust edasi.
„Ma olen firmadirektor. Kõrvalmajas, kusjuures.“
Vaatasin Danny poole. Päriselt? Ma polnud kunagi ise selle peale tulnudki, et temalt küsida. Firmadirektori kohta oli ta liiga ebatavalise välimusega – kõrvarõngad (mille ma tal tänaseks ära käskisin võtta) ja tätoveeringud, nii et sellepärast ma pakkusin, et ta luiskab veidi. Väga loll tegu, sest ma olin peaaegu kindel, et mu boss on lähiümbruses olevatest konkurendifirmade juhtide nimedest üsna teadlik.
„Oota.. Danny? Daniel Jones?“
„Üks ja ainus,“ muigas Danny.
„Tohoh, see on küll au..“ muigas Sam. Ehk siis Danny siiski oli mingi kõva mees? „Annie, ma ei teadnudki, et sa Jonesiga käid.“
