Miks ma küll varem ei olnud sellele suuremat tähelepanu pööranud? Kui ma nüüd mõtlesin, siis oli päris ilmselge, et Doug polnud gei – kui ma varem lugesin ta klišeed ütlemised ja tegemised tema eripäraks, siis nüüd oli mulle teada, et Doug lihtsalt ütles ja tegigi selliseid asju, sest ta muud moodi ei osanud. Kuidas ta üldse nii loll sai olla, et enda orientatsiooni kohta valetas? Mind ajas sellest mõtlemine nii närvi, mu ümber käis vähemalt nelja inimese poolt kokkumäng, millest mina ei teadnud mitte midagi.
Nüüd mõtlesin ma ka seda, kui nõme oli üldse see, et ma olin Dougi tüdrukut teeselnud, kui Harry tegelikult ilmselt teadis ju tõde. Mis siis, et ta poes mainis, et ta arvas, et Dougie võib gei olla, eilsel istumisel sain ma kinnitust, et nad on tegelikult ikka väga head sõbrad. Tahtsin lihtsalt, et Doug ära läheks, nendest tekkivatest tunnetest ei olnud enam haisugi, ma lihtsalt ei tahtnud teda enam näha.
Pikka aega ei tulnud Doug mind tülitama, kuid ühel hetkel tegi ta seda siiski. „Annie, mul on vaja sinuga rääkida.“
„Millest? Sa ei pea selle kuu üüri maksma, kui varem välja lähed.“
„Ei, kurat..“ kuulsin, kuidas ta ohkas ja siis ilmselt maha istus. „Kuula mind ära, okei?“
„Ei taha, mind ei huvita. Sa ei pane mind meelt muutma... sa kasutasid mind ära!“
„Ei kasutanud...“
„Doug, ole vait. Kas kõik teadsid, et sa ei ole gei? Harry, Danny, Tom? Oota, Tom – nii et sa üritasidki siiski Agnest sebida? Mida ta sulle seal sünnipäeval päriselt ütles?“
„Sul on tuhat küsimust, aga sa küsid mingeid detaile? Kas sa ei tahaks alustada sellest, miks ma üldse ütlesin, et ma gei olen?“
„Ma tean küll, miks sa ütlesid, see on ilmselge – sa tahtsid siia elama tulla. Nüüd palun – mida Agnes sulle ütles?“
„Agnes lihtsalt mölises minuga. Ta teadis, et keegi arvab, et ma olen gei, aga kui ta sai teada, et see oled sina, siis sai ta pahaseks.. et ma just sulle valetan. Ja noh, tervele toatäiele su sõbrannadele ka. Aga ära ole tema peale pahane, sest ma tõesti pidin teda kaua paluma, et ta seda sulle kohe ütlema ei jookseks.“
Ma ei olnudki Agnese peale pahane, lihtsalt ei saanud olla. Kui ma oleks Agneselt küsinud, kas Dougie on gei või mitte, ja ta oleks kohe öelnud, et muidugi on, siis vast küll, aga mitte antud olukorras. Ma ei vastanud Dougiele midagi.
„Palun vabandust, et ma sind suudlesin. Ma võin seda enam mitte kunagi teha, aga mul on vaja seda elukohta.“
Kogusin ennast natuke. „Nagu me algselt rääkisime, ma ei saa elada koos heteroseksuaalse mehega, sest varem või hiljem tuleks sellest jama.“
„Annie, türa, sa oled minuga peaaegu kuu aega koos elanud.“
Mulle ei meeldinud, et ta ropendas, ta tundus vihane, ja kui ma midagi kartma olin õppinud, siis need olid vihased mehed. Kui mu isa vihaseks sai, siis tegi ta asju katki. Mind ei puutunud ta küll kunagi, aga uksed paukusid ja asjad lendasid, ma lootsin, et Dougiega asjad nii hulluks ei lähe, kuid samas polnud ma teda kunagi varem vihasena näinud, ma isegi ei osanud midagi oodata.
„Sina ei peaks minu peale vihane olema,“ tõusin voodilt, mul oli vaja natuke ringi tammuda.
„Ma ei olegi vihane, lihtsalt... lase mul jääda. Me oleme kuu aega koos elanud, ma olen hetero, ma pole siia ühtegi tüdrukut toonud, sa kohtusid tänu minule Dannyga..“
Turtsatasin. „Oojaa, Danny, küll see on hea asi, mis välja tuua.“
„No, mis iganes, ma tõin sulle burksi, kui sa üksi elad, kas keegi toob sulle burksi?“
