„Miski ütleb mulle, et sa tahad kangesti olla kõige ilusam tüdruk seal peol,“ muigas Dougie ja vaatas, kuid ma end hoolikalt meikisin.
„Miski ütleb mulle, et sa ei taha, et su tüdruksõber oleks kõige koledam tibi seal peol.“
„Tõsi... nojah, mis seal siis ikka. Jõuad valmis ikka? Sul on pool tundi.“
„Muidugi jõuan,“ muigasin, kuigi polnud selles enam eriti kindel. „Me võime ju natuke hilineda, eks?“
„Parem oleks, et mitte.“
„Ma olen niigi väsinud, sa peaks olema õnnelik, et ma sinna üldse tulen.“
„Okei, ma siis jätan su oma ajadega tegelema... Aga palun, kiirusta.“
„Oota, Dougie, kas ma peaks mingid saunariided kaasa võtma?“ vaatasin peeglist kuti poole, kes seisis peaaegu juba ukse juures.
„Kas sa tahad sauna minna?“ ta muigas.
„Ei, ma ei tea... mitte eriti.“
„Siis ära võta,“ ta muigas. „Mina võtan küll, jah.“
„Ja sa lähed nagu.. teiste meestega alasti sauna?“
„Lähen jah.“
„Kõvaks ei lähe või?“ naersin.
„Ei usu, et läheb,“ ta muigas. „Muretse enda ajade pärast.“
„Okei,“ muigasin ja naersin, kui ta ära läks. Kui oma meigiga valmis sain, jäi mulle ainult paar minutit, kuid ma ei kiirustanud eriti, panin selga mustad teksad ja ühe korseti, mis mu rindu rõhutas, kuid mitte liialt, päris kurgu all nad mul siiski ei asetsenud.
Jalga panin madala kontsaga mustad kingad, mis olid tegelikult nii mugavad, et võisin nendega kilomeetreid käia. Siis tulin oma toast välja, Dougie juba ootas mind elutoas, ta oli seljaga minu poole. „Valmis,“ sõnasin.
„No küll sul läks kaua,“ muigas ta ja vaatas siis minu poole. „Oh, Annie.. Seda et... sa näed hea välja.“
Naeratasin. „Aitäh.“
Kui ta oma silmad mult rebida suutis, tõusis ta diivanilt ja kõndis esikusse. Ma ei suutnud jätta märkamata, kui imelik see oli, aga eks ma ka vahel ise jäin suu ammuli mõnda eriti pringi kanniga või nukuliku näoga naist vaatama, ehk siis oli asi selles.
Läksime alla ja istusime Dougie autosse, sõita oli umbes nelikümmend minutit, linna äärealadele. Tuli natuke metsa sisse sõita, ning siis oli meie ees puhkemaja. Okei, kui ma oleks teadnud, et me sellisesse kohta tuleme, siis oleksin ma ilmselgelt pannud midagi muud selga – armsa kampsuni näiteks. „Doug, miks sa mulle ei öelnud, et me kuskile puhkemajja tuleme?“ ohkasin, tundes juba piinlikkust oma kohatu riietuse pärast.
„Sa ei küsinud ju,“ ta muigas. „Mis viga, tahad tagasi sõita või?“
„Ei, aga.. vaata, kuidas ma riides olen.“
„Mis sellel viga? Kardad sääski? Sul on tagi ka ju.“
„Ei, lihtsalt, ma juba kujutan ette, kuidas teiste naised on mingite kampsunite ja õuejopedega, samas, kui ma olen riietunud linna jaoks.“
„Me võime öelda, et ma tegin pesumasina katki ja need olid su ainukesed riided?“ pakkus Doug.
Ma hakkasin naerma. „Ma pigem lihtsalt teen, nagu olekski teadlikult end nii riidesse pannud siis...ja kõnnin sinna sisse kuningannana, nagu ma olen.“
„Tee jah nii,“ ta muigas ja keeras süüte välja. „Valmis?“
Noogutasin ja me astusime autost välja. Kõndisin Dougi kõrvale ja võtsin tal käest kinni. Ta muigas selle peale ja ma teadsin, et ta mõtles sel hetkel peas mingisuguse lollaka nalja välja, aga õnneks ta seda ei öelnud.
