Runaway [m. healy] parandatud versioon [2016]

7.

"Kuidas magasid?"uuris Hayley.

"Hästi. Parem hakkas."

"Meil on veel paar jooki järel."sõnas Jack.

"Me ei saa ju juua, kui me tahame hommikul kained olla ja edasi sõita."tuletas Matty talle meelde.

"Jah, sul on õigus. Vabandust."

Tõusin püsti, ma ei jaksanud seal ühe koha peal seista.

"Kuhu sa lähed?"küsis Rose, kes meie juurde koos Oliveriga tagasi tuli.

"Jalutan niisama."

Mulle tükkisid pähe mõtted kodust ja kodu oli viimane asi, millele ma mõelda tahtsin. Tahtsin lihtsalt kõik need tülid ära unustada ja korraksi end õnnelikuna tunda. Kui mitte õnnelikuna, siis hästi.

"Kõik korras?"kuulsin Matty häält enda selja tagant.

"Enam vähem. Ma lihtsalt... Ma ei taha neist tegelikult üldse mõelda."

"Kellest?"küsis ta ja istus ühe kännu otsa. Märkasin alles nüüd, et ta suitsetab.

"Oma perest."

"Mis nendega juhtus?"

"Nad on abielus olnud mitu head aastat, kuid ma vahepeal mõtlen, et äkki see oli viga."

"Mis mõttes?"

"Nad tülitsevad viimasel ajal kohutavalt. Ema kahtlustab, et isal on keegi teine. Ja siis on neil veel põhjuseta tülisid. Tead mis?"

"Räägi."

"Ma vahepeal tunnen ennast nii süüdi."

"Sina ju pole nende tülides süüdi."

"Mul on lihtsalt selline tunne."

"Mul on kahju, Faith."

Naeratasin. "Aitäh, Matty. Aitäh, et kuulasid."

"Pole tänu väärt."

"Ma kuulsin täna üht vestlust pealt. See oli täiesti kogemata. Kuulsin, kuidas Rose ja Oliver rääkisid."

"Millest?"

"Et Oliveril on kodus probleemid."

"Meil kõigil on siin probleeme."

"Kui tohib küsida, mis on sinu probleem."

Ta kogus ennast mõne hetke, kuid hakkas siis rääkima: "Mul oli kunagi parim sõber. Ta oli mulle väga lähedane. Ühel õhtul me läksime ühele peole. Ma nii kahetsen seda õhtut."

"Me jõime ennast täiesti täis. Ja ma fucking kahetsen seda! Ma fucking kahetsen, et ma sinna autorooli istusin. Purjus peaga. Me olime mõlemad purjus. Ma ei saanud midagi aru, mida ma teen. Ühel hetkel leidsin ennast kraavist. Ja järgmisel hetkel olin haiglas. Seal sain teada, et ta suri. Kohe peale auto lendamist, ta suri."

"Issand, Matty, mul on kohutavalt kahju."

"Ma elan seda siiani üle. Ma ei tea, mida teha, Faith."

"Tule siia."ütlesin ma vaikselt ja kallistasin teda.

Ta ohkas. Ilmselt ta polnud ammu kellegagi nii rääkida saanud nagu täna minuga.

"Aitäh, et kuulasid."ütles ta.

"Aitäh sulle."

"Kas jalutame veel või lähme tagasi teiste juurde?"

"Ma arvan, et võime tagasi minna."

Ta pööras selja ning ma järgnesin poisile.